Avaleht

Uudised


Ajalugu

Artiklid

Deklaratsioon

Ettekanded

Kalendaarium

Liikmete nimekiri

Lingid

Näitused

Pildialbum

Projektid

Põhikiri

Tegevusaruanded

Trükised



Loendur:
        
UUS!
Trivimi Velliste artikkel "Äraleppimine ajalooga. Konstantin Pätsi paradoks" Postimees, 3. sept 2016 (.doc fail)

"Tõnu Jürvetson in memoriam"
viide artiklile - "Tõnu Jürvetson in memoriam" Estonian World Review

„MÜÜDI LUMMUSES ehk PEKSASAANUD KOERA KUTSIKAD“
Trivimi Velliste
viide artiklile - "Postimees, 22. august 2014, "Pätsi ja Tõnissoni aujärg"

70 AASTAT JUUNIKÜÜDITAMISEST (.pdf fail)
Anne Eenpalu, 14. juuni 2011

„Seitse aastakümmet riigivanemate hukkamisest“
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi juhatus, 2011

„Riigivanem Jaan Tõnisson - eduka Eesti looja“
Aimar Altosaar, 2011

„Riigivanem Jüri Jaakson – haridususku mees“
Prof Peeter Järvelaid
Eesti Elu, 29. jaanuar 2010

„JÜRI ULUOTS EESTI POLIITILISES KULTUURIS“
Pärnu koolipoisist riigi järjepidevuse kandjaks
Prof Peeter Järvelaid
Eesti Elu, 5. september 2008



MÜÜDI LUMMUSES ehk PEKSASAANUD KOERA KUTSIKAD
Trivimi Velliste


Tänavu on meil põhjust pidada meeles õige mitmeid Eesti saatust mõjutanud tähtpäevi – sada aastat suure ilmasõja algusest, 95 aastat võidust Võnnu all, 75 aastat kurikuulsast Hitleri-Stalini salatehingust, 70 aastat meeleheitlikest Sinimägede lahinguist ja Tiefi valitsuse uue vastupanu algusest. Neil päevil pühitseme Balti keti 25. ja nädala pärast Vene vägede Eestist lahkumise 20.aastapäeva.
Nende kuupäevadega seonduv on meie teadvusse jätnud sügava jälje. Juhan Liivi kunagi unistatud Eesti riik, mida elutargad talutaadid toona pidasid pelgaks sonimiseks, sai sündida. Esimene ilmasõda, mille puhkemisse Euroopas õieti ei usutud, tõi mõne aastaga taevasse täiesti uudse tähtede seisu. See oli eesti rahvale erakordselt soodne – ole vaid mees ja haara ajaloo hõlmast kinni.
Muidugi poleks meie vanaisadest-vaarisadest olnud mingeid hõlmasthaarajaid, kui eestlaste varasem areng poleks selleks pinda ette valmistanud. Eestimaa Päästmise Komitee väljakuulutatud „Iseseisvuse manifest“ oli kahtlemata julgustükk, mille tulemusi ei võinud mitte keegi täpselt ette ära arvata. (Vt. Tõnu Tannberg ja Ago Pajur, „Iseseisvusmanifest“. Tartu, 2014. )
Aga nagu öeldud, tähtede seis oli soodne ja me tõttasime seda kasutama – iseäranis edukas Vabadussõjas. Meist sai riigirahvas – peremeesrahvas oma maal. Vabadussõja võit oli meile nii enneolematu saavutus, et uinutas valvsuse tuleviku suhtes. Tõsi, 1924.aasta N. Liidust juhitud mässukatse mõjus hoiatava häirekellana ja sellest tehti ka olulisi järeldusi – arendati välja tegutsemisvõimeline Kaitseliit. Siiski ei suudetud hinnata suuri geopoliitilisi ohte edaspidiseks. Või kui suudeti, jäi analüüs liiga teoreetiliseks.
Ent see ei olnud ainult Eesti häda, see oli terve Ida-Euroopa häda. Lõpeks, see oli kogu Euroopa mõtteviisi küündimatus – igaüks vaadaku ise, kuidas ta saab. Ja kas meil on täna vajadus küsida, miks see kõik nii oli? Kas on mõistlik küsida: kes vastutab? Hitler? Stalin? Chamberlain? Daladier? Hacha? Veidi varem surnud Pilsudski? Mannerheim? Smetona? Ulmanis? Päts? Tõnisson? Laidoner? Kas nad on süüdi? Keegi peab ju olema!
Kasutame sageli mõistet „aja vaim“. Mis see on? Aja vaimu võib mitut moodi määratleda, ent üldiselt me mõistame, millest räägime. 1920ndate aja vaim oli midagi muud kui 1930ndatel. 1929. aastal Ameerikas puhkenud ränk majanduskriis ei jätnud mitte kedagi mõjutamata. Majanduskriisid sünnitavad kibestumist ja on heaks kasvupinnaks käremeelsusele, kiirete ja lihtsate lahenduste otsimisele. Kõva käe ihalus kasvab päevade ja nädalatega.
Kui jätta kõrvale Suurbritannia, Prantsusmaa ja Skandinaavia riigid, haaras kõva käe soovimine praktiliselt kogu tsiviliseeritud Euroopa. Vanade kultuurmaade Itaalia ja Saksamaa kurba lugu teame hästi. Aga kas oleme pööranud küllalt tähelepanu tõsiasjale, et „aja vaim“ tõi võimule autoritaarsed valitsused pea kõikjal Euroopas, eriti Vahe-Euroopas – Rumeenias, Ungaris, Poolas, Leedus, Lätis?
Kas on ikka väga mõistlik või realistlik nõuda, et Eestis oleks see pidanud olema teisiti? Soomegi pääses oma Lapua-liikumisest üle noatera. Majanduskriis jõudis Eestisse väikese viivitusega, aga 1933. aastal marssisid baretikandjad siinseil tänavail täie hooga. Kui riigivanem Jaan Tõnisson pidas juunis Vanemuises kõnet, tegid nad kõva lärmi ja loopisid paukherneid. Vapside „korrakaitsesalgad“ alustasid mitmel pool isegi tänavakähmlusi sotside võimlemisrühmadega. Riigivanem oli sunnitud kehtestama Tartu linnas ja maakonnas kaitseseisukorra.
Aja vaim oli selline, et Eesti rahvas lükkas kahel korral hääletusel tagasi Riigikogus ette valmistatud mõõdukad ja oma aja mõistes tasakaalukad põhiseaduse eelnõud. Seejärel aga – oktoobris 1933 – kiitis Eesti valijaskond koguni kahekolmandikulise häälteenamusega heaks vabadussõjalaste ehk vapside (baretimeeste) üliautoritaarse põhiseaduse. Eesti ihales kõva kätt!
Vapside juht Artur Sirk kõneles jõuliselt nagu Joseph Goebbels. Kitsamas ringis oli ta isegi teatanud, et „keerab rahval kaela kahekorra“, kui aeg kätte jõuab. (Vt. Heino Arumäe, „1934. aasta märts kaasaegsete hinnanguis“. Koguteos „Alasi ja haamri vahel“. Tallinn, 2007.) Eesti demokraatlikel ringkondadel oli põhjust muretsemiseks enam kui küll.
Kõige rohkem olid vabadussõjalaste tee tõkestamisest huvitatud sotsid, sest nende vahekord vapsidega oli kõige teravam. Kuid ka Jaan Tõnissoni Rahvuslik Keskerakond, samuti asunikud mõistsid: midagi tuleb ette võtta, hädaoht ei kao iseenesest. Vapsid teatasid, et nad tulevad võimule igal juhul, ükskõik mis hinnaga.
Pärast mitmeid läbirääkimisi erakondade vahel jõuti Konstantin Pätsini, paludes tal asuda riigivanemaks ja lubades talle erakorralisi volitusi. Olen seda teemat pikemalt käsitlenud kevadel, kui möödus 80 aastat Pätsi viimasest võimuletulekust (vt. „Lugude võitlus“, Postimehe AK 29.03.2014). Tahan siinkohal vaid rõhutada: Pätsi ja Laidoneri „võimuhaaramine“ ei olnud nende algatus ja ammugi polnud nad esimesed kaitseseisukorra rakendajad. Enamgi veel, kõnesolev kaitseseisukord kehtestati (12. märtsil 1934) uue põhiseaduse alusel, mille rahvas oli äsja heaks kiitnud.
Jaan Tõnisson avaldas pärast kaitseseisukorra kehtestamist Postimehes tunnustava artikli ja korraldas sinimustvalge lipu 50. aastapäeva puhul suvel 1934 oma kodus Konstantin Pätsi auks vastuvõtu. Kaitseseisukorra kiitis oma peakoosolekul heaks Eesti Kirjanikkude Liit!
Ma arvan, et peaksime olema ettevaatlikumad kulunud müütide ümberjutustamisel Pätsist ja Tõnissonist kui vihavaenlastest! Vihavaenlased ei käi teineteisel külas. Inimesed võivad olla suurteski asjades eri meelt, ometi teenivad koos Eesti huve. Võiksime veidi lähemalt uurida, kes need jutud kunagi lendu on lasknud.
Ei tohiks vist olla kellelegi üllatus, et NLKP lektorid kasutasid suurima mõnuga vapside sõnavara „vaikivast ajastust“ ja lisasid omalt poolt juurde „fashistliku diktatuuri“. Võiksime minna raamatukokku ja oma silmaga veenduda, mida sel ajal ikkagi trükiti ja kui „vaikiv“ see aeg siis oli. Nõnda on meil lihtsam hoiduda rääkimast leiutatud lugusid.
Rahva meel on teadagi muutlik. 1934. aastal hakkas Eesti majandus kiiresti kosuma ja kui vapside juhid pandi (väidetava) mässukatse pärast trellide taha, ei olnud kusagil inimesi selle vastu protestimas. (Püssitorusid tollane Eesti küll veel kartma ei pidanud!) Vapside üürike tähetund oli möödas.
Eesti oli toona Euroopa kolmeteistkümnest klassikalise parlamentarismi hüljanud riigist ehk isegi ainus, kes asus samm-sammult parlamentarismi taastama. Valiti Rahvuskogu, mis valmistas ette uue, 1938. aasta alguses jõustunud põhiseaduse. Tõsi, uus Eesti oli üsna presidentaalne. Ent seda soosis aja vaim. Ja presidentaalset riigikorda tundsid siis ning tunnevad tänagi mitmed põlised demokraatiad.

Küsimus, mis eestlasi täna kõige rohkem vaevab, on ikkagi: miks juhtus kolmveerand sajandit tagasi see, mis juhtus? Miks kujunesid Teise maailmasõja eelmäng ja algus ning selle lõpp Eestile nii traagiliseks? Kui palju oli selles paratamatust – tähtede seisu! – , kui palju meie endi küündimatust? Kui sisalik läheb üle tee ja talle sõidab otsa hobukaarik, siis missugune on sisaliku enda ning hobuse ja kutsari süü vahekord?
1939. ja 1940. aasta sündmuste mõju on meile endiselt väga traumeeriv – palju rohkem, kui tahame tunnistada. Võõrad, külalised, märkavad kõrvaltvaatajaina seda paremini. Üleskutsed, et lõpetagem mineviku üle targutamine ja vaadakem parem tulevikku, võivad olla kantud heast tahtest, ent need ei ole viljakad. Sest nad ei arvesta teadvuse ja alateadvuse objektiivseid iseärasusi. Üks noor hollandlannast ajaloouurija üllatas mind hiljuti Vikerraadio eetris: ta ütles, et kui hollandlaste jaoks on nende ajalugu koltunud lehtedel, siis eestlastel on need lehed haljendavad. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa suhet võime vaadelda kui kahe suure kosmilise keha liikumist – alguses koostoimes ja seejärel võimsas kokkupõrkes. Paljud vähemad kehad jäid nende kahe vahele ja pidid vaatama, kas nende orbiit võimaldab kuidagi kõrvale põigelda või mitte. 23. august 1939 oli demokraatlikule läänemaailmale täielik šokk. Ida-Euroopa jagati salajasel kaardil, asjaosaliste käest küsimata. Tõde imbus siiski kiiresti asjaosaliste teadvusse ja nüüd tuli valida käitumistaktika. Neljast Balti riigist (Soome, Eesti, Läti, Leedu) sai esimesena – kohe pärast Poola sõjalist hävitamist – kutse Kremlisse Eesti kui kõige väiksem. Stalin tundis idamaa tarkust: luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa.
Meilt ei nõutud midagi enamat kui vaid Punaarmeele, punalaevastikule ja punalennuväele mõningaid tugikohti Eesti pinnal. Võimaliku Saksa rünnaku tõrjumiseks! Meile anti mõtlemiseks mõnikümmend tundi. Missuguse otsuse me pidime selles olukorras langetama? Ainus sõjaline liiduleping oli meil Läti Vabariigiga. Kuid Läti ülemjuhataja ei leidnud väidetavalt aega kohtumiseks Eesti ülemjuhatajaga Valgas, kui Damoklese mõõk rippus Eesti kohal. (Küllap lootsid lätlased, ehk läheb see karikas neist mööda – Stalin lepib heade meresadamatega Eestis.)
Veelgi selgem oli lugu meie põhjanaabri Soomega. Nende valitsus oli juba mõnda aega varem Tallinnale mõista andnud, et Soome Vabariik kavatseb Rootsi kombel sellest sõjast kõrvale jääda. Vabadussõja-aegne abi ei saa seekord kahjuks korduda.
Tänastes aruteludes kostab vahel hääli: selle asemel, et Kremliga baaside leping sõlmida, tulnuks vaenlase pihta vähemalt paar pauku lasta – et oma au päästa. Jaan Tõnissonile omistatakse väide, et tulnuks vähemalt üks lask teha. See legend ei ole usutav. Tõnisson oli – valitsusega vastasrinnas olles – osalenud parlamendi riigikaitsekomisjoni istungil, kus üksmeelselt otsustati baaside leping alla kirjutada.
Sellega oli Eesti valinud aja võitmise taktika. Eesti kindralstaabi kõrgematel ohvitseridel oli üsna usalduslikke sidemeid Saksa kõrgete (luure)ohvitseridega. Ja olgugi et Barbarossa plaani veel ei olnud, polnud kahtlust, et sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel on vaid aja küsimus. Eestis loodeti, et Saksamaa siiski mingil määral ohjeldab Kremli ega lase Stalinil päris lõpuni minna.
Küsigem siis nüüd: kas olukorras, kus on tekkimas Saksamaa tasakaalustav toime, oleks ehk mõistlikum oodata? Mitte sõdida täiesti üksi Nõukogude Liiduga? Või tulnuks ikkagi meie tänaste tugitoolifilosoofide soovitust mööda anda Punaarmeele juba 1939. aasta septembri lõpus tuld, et päästa Eesti „au“? Küsimata langenute arvust! Pidagem meeles: ühele paugule lastakse kohe kümme vastu! Sõjaga ei ole nii, et teeme ainult natuke sõda... Pidagem samuti meeles, et kaotatud sõda ei päästa küüditamistest, pigem soosib seda.
Eestis on kombeks võrrelda end Soomega ja selleks on palju põhjust. Ent ühe müüdi, mis on väga visa levima, peame ükskord ometi kummutama! See on jutt sellest, et Soome oli demokraatlik ja Eesti mitte ning just seetõttu otsustas Soome vastu hakata ja jäi ellu, Eesti aga mitte.
Iga soome ajaloolane teab, et Soome valitsus ei langetanud sügisel 1939 vastuhakkamise otsust! Vastupidi, marssal Mannerheim soovitas oma maa poliitilisele juhtkonnale tungivalt Kremliga mingisugusele kokkuleppele jõuda, kui Stalin oli oma vitsamurdmisega neljanda ja suurima Balti riigini jõudnud. Soome parlament oli otsustamise delegeerinud valitsusele ja viimane oli veendunud, et Stalin vaid ähvardab. Soome kavatses sellest sõjast kõrvale jääda ja aina venitas läbirääkimistega. Kuid Stalini kannatus katkes: ta lavastas Mainila piiriintsidendi ja 30. novembril 1939 nägid Soome riigijuhid aknast, et Helsingile langevad pommid.
Mannerheim oli muidugi teinud igaks juhuks mitmeid ettevalmistusi, ent Soome oli halvasti sõjaks valmis. Siiski, soomlased võitlesid ennastsalgavalt, neile tulid appi paukuv pakane, sügavad hanged, laiad laaned, kõvad kaljud. Ning viimaks plekiline soetõbi Punaarmee ridades. Unustada ei tohi Rootsi suurt ainelist abi. Et Soome selles heitluses siiski pääses, oli tõeline ime. Ja soome sisu oli osa sellest imest.
Olen veendunud, et eesti jonn ei oleks 1939. aasta sügissõjas soome sisule alla jäänud. Nii Eesti ohvitserkond kui ka reakoosseis oleks võidelnud ennastohverdavalt. Vaenlane oleks Narva jõel, Alutagusel ja Sinimägedes soomlaste kombel kinni peetud. Ent sama ei ole usutav Petseri suunal, kus määratu vaenlase ülekaal oleks lubanud nende tankidel läbi murda.
Me oleme kippunud unustama, et baaside lepingu kaalumise päevil olid maailma ajalehed tulvil kirjeldusi sellest, kuidas Euroopa suurriik Poola oli Wehrmachti ja Punaarmee ühiste löökide all sõjaliselt kokku varisenud. See uskumatu tõsiasi muutis kogu geopoliitilise olukorra tundmatuseni. Soome talvesõjast ei osanud siis veel keegi undki näha! Nõnda siis – müütide ümberjutustamisega tuleks olla ettevaatlikum. Nendel on vähe ühist tegelikkusega ja nad juhivad meie mõtteviisi tarbetult rappa. Mis aga puutub demokraatiasse kui kaitsekilpi sõjalise vallutuse vastu, siis Tšehhoslovakki ja Taani näide kinnitavad – nii lihtne see siiski pole. Sõdima peavad ikka mehed ja relvad ning demokraatia ise ei pane neid seda tegema.
Vanadel roomlastel oli aeg-ajalt kombeks hüüda: „Ad fontes!“ Tõepoolest, äärmiselt tähtis on ikka ja jälle pöörduda algallikate juurde ja olla ka allikakriitiline. Igasugused jutud „hääletust alistumisest“ on alati kellegi kirja pandud ja sageli ka kellegi kinni makstud. Mõnikord seda isegi ei varjata. Tuleb vaid olla tähelepanelik ja lugeda.
Kõiges eelkirjeldatus ei ole eesti ajaloolastele mitte midagi uut. Kuid meie lähiajaloo paradigma n.-ö. rahvaväljaandena on liigagi mütologiseeritud, põhineb lugudel, mis on ammu kirjutatud eesmärgiga sisendada Eesti rahvale: tema riik ei ole tõsiseltvõetav, sest tema juhid on kas saamatud või reeturid – olgu teadlikult või alateadlikult. Selline rahvas ei vääri oma kuningaid, tal oleks parem elada võõraste kuningate valitsuskepi all, nagu see oli muiste.
Ja sellised hoiakud on Eestis kerged levima, sest Teine maailmasõda oli nii ränk, et jättis rahvale – kõigest Sinimägede vastupanust hoolimata – ikkagi peksasaanud koera tunde. Kogu küsimus on: mida teevad selle koera kutsikad, kes on juba suureks kasvanud? Kirjanik Viivi Luik ütles ühes hiljutises raadiosaates: eesti noored erinevad eesti vanadest nii põhjalikult, et tekib tunne, justkui oleks tegemist lausa teise rahvaga.
Ma loodan, et see erinevus on hea ja viib Eesti kindlamale pinnale. Et uus põlvkond jutustab Eesti lugu väärikalt. Et ka need, kes Eesti riigi ligi sajand tagasi rajasid ega suutnud ära hoida selle langemist varjusurma, saaksid uuesti tõstetud aujärjele, mille nad on ikkagi ära teeninud.

tagasi lehekülje algusesse



Seitse aastakümmet riigivanemate hukkamisest
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi juhatus


3. juulil 1941 – kaks nädalat pärast Nõukogude Vene ja Saksa Riigi vahelise sõja puhkemist – mõrvas NKVD Tallinnas endise riigivanema Friedrich Karl Akeli. Arvatavalt toimus sama Eesti ühe väljapaistvama riigimehe Jaan Tõnissoniga, kuna Akeli surmamõistmise otsusele 2. juulil järgnes mõne tunni pärast eriistung Jaan Tõnissoni küsimuses. Akeli mahalaskmine on dokumenteeritud 3. juuli kuupäevaga. Tänaseni pole leitud mingeid dokumente Jaan Tõnissoni puudutava otsuse ega selle täideviimise kohta. Jaan Tõnissoni edasisest saatusest puuduvad usaldusväärsed andmed, kuid tema eluloojangust on levinud mitmesuguseid müüte ja legende, millest osa on arvatavasti sihipäraselt fabritseeritud. Fr. Akel oli riigivanem 1924. aastal kuni detsembri mässuni, Jaan Tõnisson oli peaminister 1919–1920, riigivanem 1927–1928 ja 1933. Ta oli Riigikogu esimees 1923–1925 ning 1932–1933. Mõlema riigimehe haud on meile teadmata.
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum korraldas 4. juulil koos korp! Fraternitas Estica ja Tartu seenioride klubiga Hõbehelk mälestuskoosoleku Jaan Tõnissoni kauaaegses koduaias Tartus Anna Haava 7. Peakõneleja oli Konstantin Pätsi muuseumi juhatuse esimees suursaadik Trivimi Velliste, kes lausus järelehüüde ka Jaan70aa Tõnissoni ausamba juures Tartu südalinnas. Riigimehe koduaed oli lipuehtes. Seinal asuva mälestustahvli alla asetati lilli ja küünlaid, lauldi isamaalisi laule. Sõna võtsid ka Konstantin Pätsi muuseumi tegevjuht Elle Lees, klubi Hõbehelk esimees Harry Ahland ja Memento esindaja Valve Luuka. Laulis Sirje Arras, luulet esitas Kalju Konsin.
Kokkutulnud väljendasid sügavat muret Jaan Tõnissoni legendaarse kodumaja lagunemise pärast ning arutasid võimalusi, kuidas kõnesolev mälestis Eesti tulevikule päästa.

tagasi lehekülje algusesse



Riigivanem Jaan Tõnisson - eduka Eesti looja
Aimar Altosaar


Kui Jaan Tõnisson sai 1896. aastal ajalehe Postimees omanikuks ja vastutavaks väljaandjaks, polnud kiita ei ajalehe majanduslik olukord ega Eesti olud üldiselt. Tolleaegsel kesisel ajakirjandusmaastikul laiutanud Ado Grenzsteini Olevikuga sai Tõnisson peale vihast võitlust suhteliselt hõlpsasti hakkama. Tsaarivõimudega kokkuleplust üritanud ja venestamist õigustanud Grenzstein jäi Tõnissoni ajakirjandusväljale ilmudes varsti üksi – haritud lugeja eelistas eestimeelset aatemeest. Konkurendi kadumine ja hea meeskonna loomine võimaldasid Tõnissonil kiiresti tõsta Eesti vanim päevaleht paremale majanduslikule järjele ning tugevdada selle sõna mõjukust kõigi eestlaste hulgas. Sama kiiresti ja kergelt ei olnud võimalik parandada Eesti olusid, kuid ometi suutis Jaan Tõnisson juba esimese kümne Postimehe aasta jooksul anda Eesti ühiskonna arengule võimsa ja pöördumatu tõuke. Kuigi eestlased olid juba 19. sajandi viimastel aastatel saanud osta päriseks oma talud, nad olid linnades majaomanikud ning rajasid tööstusettevõtteid ja ärisid, valitsesid Eesti- ja Liivimaa majanduselu sakslased, kelle käes olid pangad ja ühiskassad. Teiselt poolt rõhus eestlasi venestamispoliitika ja Vene bürokraatia. Raske töö ja ettevõtlikkusega jõukaks saanud eestlased olid ometi ettevõtjate ja mõisnike kõrval teise sordi tegelased, kellele ei antud krediiti ega kutsutud neid tulundustegelaste seltsidesse. Pingelised olid ka eestlaste omavahelised suhted, mida on hästi kirjeldanud tolleaegsed kirjamehed August Kitzberg, Eduard Vilde ja teised. Eestlus oli kuni Jaan Tõnissoni otsustava tegevuseni pigem kultuuriline ja vaimne harrastus kui ühiskonda kooshoidev ja edasiviiv ideoloogia. Eestikeelne täismahus ühiskond, kus kogu asjaajamine, ärielu ja haridus oleks täielikult eestimeelne, oli alles mägede taga, sellest võisid unistada vaid mõned üksikud julged. Üks neist oli Jaan Tõnisson, kes oli veendunud, et eestlased vajavad oma majanduslike võimaluste parandamiseks ühistegevust, suuri ettevõtmisi, mis liidaks eesti talunikud ja ettevõtjad ühise eesmärgi nimel.
Tõnisson astus 1897. aastal Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liikmeks ning sai juba samal aastal selle esimeheks. Sellest seltsist kujunes Postimehe kõrval teine toetuspunkt, millele energiline Jaan Tõnisson sai otsekui toetada kangi, et muuta kogu ühiskonda. Esimese asjana keskendus ta põllumajandusnäitustele, mis olid tolleks ajaks kujunenud Liivimaal nagu kogu Euroopaski populaarseteks ärilisteks ja seltskondlikeks ettevõtmisteks. Meie oludes olid näitused ka siinse saksakeelse majanduselu hiilgava tehnilise ja korraldusliku üleoleku demonstratsiooniks, kus eesti mats võis vaid ammulisui ringi vahtida. Näitus oli tollel ajal väga tõsine asi, mille korraldamine väljaspool saksa mõjuvõimsat ja korrastatud ärielu tundus täiesti mõeldamatu. Ometi eestlased esitasid selle väljakutse sakslastele ja võitsid! 1901. aastal sai Põllumeeste Selts Tartus Viljandi maanteel oma valdusse platsi, kuhu viidi üle ka senised tagasihoidlikumalt korraldatud eesti põllumeeste näitused. Uues kohas hakati aastate jooksul pidama üha suuremaid näitusi. Kui esimesel näitusel oli esitlejate hulgas kuulda veel palju saksakeelset juttu, siis iga järgmise korraga said eestlased kogemusi juurde ning eestlaste näitus surus sakslaste oma tagaplaanile. Eestlasi tuli kohale ka kaugelt Sise-Venemaa asundustest. Näiliselt vaid majanduslikest ettevõtmistest kujunesid rahvuslikud suurpäevad, kus eestlased esmakordselt tunnetasid oma majanduslikku võimu ja suurt ühtsustunnet. Koos näitustega korraldas selts energilise esimehe algatusel kursusi peremeestele ja perenaistele, asutas põllu- ja aiatöökooli ning katsetalu. Eriliselt pani Tõnisson rõhku igasugustele majanduslikele ühingutele, et eestlased suudaksid reaalselt võistelda vanade ja võimsate majandusstruktuuridega. Tõnisson püüdis algatada ühistegevuslikke liikumisi kõigis tol ajal võimalikes vormides ja valdkondades. Ta ei säästnud ajalehe toimetamise ja muu intensiivse seltskondliku tegevuse kõrval aega ega energiat, et aidata luua eestlaste ühistele majanduslikele ettevõtmistele tugevamat rahalist alust. Olles Saksamaal tundma õppinud eesrindlikku Raiffeiseni põllumajanduslikku ühistegevust, hakkas ta juhtima Tartu 1. Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamist, mis hakkas tööle 1902. aasta juulis.
Tõnissoni õhutusel võtsid eestlased 1903. aastal sakslastelt üle Liivimaa Linna-Hüpoteegi Seltsi. Sellest sai esimene pangaasutus, kus eestlastel oli kontroll suuremate krediidiressursside üle. Sakslastele oli see valus kaotus. Nad püüdsid uut pangajuhtkonda ruineerida sakslastest ametnike ärakutsumisega ning boikoteerisid kõiki eestlaste ärisid Tartus. Kuid oli juba hilja – eestlased said ise hakkama nii panganduse kui ka äridega. Neil läbimurdeaastail innustas Jaan Tõnisson väga paljude eestlaste ühiseid ettevõtmisi, sh majanduslike ühistute algatamist, nagu Eesti Vastastikuse Krediit-Ühisuse loomist 1904. aastal ja Tartu Eesti Majandusühistu asutamist 1908. aastal. Tollesse perioodi langeb veel ühe rahvusliku suurürituse – Vanemuise Seltsi teatrimaja rahakorjandus, ehitamine ja valmimine 1906. aastal. Nii nagu see sai eeskujuks Estoniale Tallinnas ja Endlale Pärnus, olid Tartus edukalt asutatud või sakslastelt üle võetud ärilised ühingud heaks julgustuseks eestlastele teha sedasama mujal. Tagasihoidlike ja peaaegu nähtamatute eesti soost talunike ja ettevõtjate asemel kujunes lühikese ajaga enesekindel, teokas ning kasvava mõjukusega rahvuslik kodanlus, kes hindas ja rahastas ka eesti kultuuri ning lõi kõva aluse eestikeelsele ühiskonnale. Juba 1912. aastal oli Eduard Vildel elust võtta materjali, et kirjutada „Pisuhänd“, mis räägib mõnusa huumoriga tolleks ajaks juba väga intensiivseks kujunenud äri- ja kirjanduselust ning eesti ärimehe püüust ehitada omanimelisele tänavale pilvelõhkuja, mis 50 versta taha oleks näha! Jaan Tõnisson ei seadnud kunagi majandust omaette eesmärgiks, vaid vahendiks poliitilise iseseisvuse, kõrgema kultuurilise taseme ja kõlbelise iseteadvuse saavutamisel. Aatemehena sai tema elutöö pragmaatikutelt ja „reaalpoliitikutelt“ sugeda justkui võimatute ja lootusetute ürituste toetamise eest. Ent elu tõestas, et just aated ja sihikindel tegevus väärtuspoliitilisel alusel toob edu ning tagab ka rahva majandusliku kindlustunde.
Jaan Tõnisson, suurmees, kelle sünnist 2018. aastal möödub 150 aastat, suutis lühikese aja jooksul elu sisse puhuda suurele hulgale ühistele algatustele ning justkui tõmbas Eesti ühiskonna päriselt käima. Ta kasutas oskuslikult tolleaegse meedia võimalusi. Olles ajalehe ja kirjastuse omanik, kirjutas ta sellest, mida tegi, pakkus välja uusi ideid ning sööstis ka ise neid ellu viima. Ta suutis individualistlikud eestlased panna ajama üht asja. Koosmeel ja ühisöö tegid imet ning kümne aastaga kujunes välja edukas ja konkurentsivõimeline eesti ühiskond. See ühiskond suutis kriitilisel hetkel koos püsida ja võita Vabadussõja, selle ühiskonna püsivust ja viljakust näitas Eesti Vabariigi aeg, ellujäämine ränkades okupatsioonides ning uus edukas algus nüüd hiljuti. Ka nüüd on eestlased saavutanud oma esimese majandusliku jõukuse, mitu kriisigi juba üle elatud. Kuid kas meie koostöövaim on ikka piisavalt tugev, et kõiki oma võimalusi parimal viisil ära kasutada ning mitte muutuda majanduslikuks ja kultuuriliseks ääremaaks?
Koostöövaim ei ripu tühja koha peal. Sellel on vaja alust, ühiseid arusaamu ja väärtusi, mida jagada. Kui Jaan Tõnisson oleks meie hulgas, siis sööstaks ta kindlasti lahingusse 21. sajandi rahvusluse nimel, sest rahvuslikku iseteadvust pidas ta iga rahva majandusliku ja vaimse edenemise ülimaks astmeks. Tõnissoni tegevus Eesti edukale arengule alust pannes lähtus (vastupidiselt tänapäeval levitatavale hüüdlausele) lihtsast tõest, et kapitalil tegelikult on rahvus. Selleks et olla võrdne võrdsete seas, tuleb kõigepealt uskuda iseendasse ja väärtustada oma iseolemist. Keegi aga ei pea lugu neist, kes endist ise lugu ei pea. See on Jaan Tõnissoni õppetund meile rohkem kui sajanditagusest ajast. Tema antud tõuke mõjul oleme jõudnud üsna kaugele, kuid sellest võib muutuvas maailmas jääda väheks.
Saavutanud rahvusvaheliselt kõik, mida meil on olemasolevates tingimustes saavutada, ning olles liitunud ka tugeva maailmavaluuta – euroga, vajab Eesti uut sisemist arengutõuget, koostöö ja ühistegevuse väärtustamist. Me vajame uut ja tugevamat usku oma rahvuslikesse väärtustesse ja eestlaste võimesse pakkuda uutele põlvkondadele ja teistele Eesti ühiskonnaga liitujatele head arengukeskkonda. Sellisel juhul võime vähem muretseda oma rahva püsimajäämise pärast ning Jaan Tõnissonil võiks olla 21. sajandi eestlase üle hea meel.

http://aimaraltosaar.wordpress.com

tagasi lehekülje algusesse



Riigivanem Jüri Jaakson – haridususku mees
Prof Peeter Järvelaid


Eesti Post üllitas äsja Jüri Jaaksonile pühendatud postmargi sarjast „Eesti Vabariigi riigipead 1918–2018“, mille raames antakse välja Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kõigile 20. sajandi Eesti riigipeadele pühendatud margid.
Jüri Jaakson oli Eesti Vabariigi riigivanem 16.12.1924–15.12.1925. Tema sünnist möödus 16. jaanuaril 140 aastat. Jaakson kuulub Eesti ajaloos meeste hulka, keda ameeriklased nimetavad riigi isadeks. Vandeadvokaadina juba endale nime teinud Jaakson tegutses koos Jaan Poskaga; ta oli aktiivne ja osav suhtleja. 1917. a oli Jaakson Eestimaa kubermangukomissari Jaan Poska (1866–1920) abi. Kaks eesti advokaati – Jaan Poska ja Jüri Jaakson – olid varem olnud vastavalt kuberner ja kuberneri asetäitja. Need administratiivsed ametid olid omaaegses Vene impeeriumis kõrgelt hinnatud. Maanõukogu liikmena ja Maanõukogu esimese abiesimehena oli ta ka osaline Eesti omariikluse esimeste kõige olulisemate ja keerulisemate otsuste langetamisel. Talle tehti 1918. a Saksa okupatsiooni lõpul ülesandeks olla Ajutise Valitsuse peavolinik varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt. Viibinud Eesti Vabariigi sünni juures, jäi Jaakson aktiivselt osalema poliitikas riigi kujunemisaastatel.
Jaaksoni poliitilises elus oli mitmeid raskeid aegu. Ta sai Eesti riigivanemaks just 1. detsembri 1924. a mässu järel, mil küsiti, kas meie omariiklus on ikka õigel teel.
Jüri Jaaksoni poliitiline biograafia on muljetavaldav: 1918–1920 Ajutise Valitsuse ja Vabariigi Valitsuse kohtuminister; 1919–1920 Asutava Kogu liige; 1920–1932 I–IV Riigikogu liige; 1926–1940 Eesti Panga president; 1935–1938 Riigi Majandusnõukogu liige; 1937. a Rahvuskogu liige ja 1938–1940 Riiginõukogu liige. Jüri Jaakson vangistati NKVD poolt 14. juunil 1941 Tallinnas ning küüditati Siberisse. Sosva vangilaagris tunnistati 71-aastane riigimees füüsiliseks tööks kõlbmatuks. 4. aprillil 1942 mõisteti ta Moskvas toimunud erinõupidamise otsusega surma ning 20. aprillil 1942 hukati Jüri Jaakson Venemaal Sverdlovski vanglas. Ajaloolased on püüdnud mõista meie riigimeeste käitumist repressioonide ajal. Jüri Jaaksoni toimikus leidub kõnekas dokument, mis kinnitati koos süüdistuskokkuvõttega (nn memorandum). Selles seisab, et võimud jõudsid täielikule veendumusele, et Jüri Jaaksonit pole võimalik värvata agenditööle. Moskvasse saadetud jälitusmaterjalid võtsid selle kokku lühikese sõnaga „EI“. Jaaksoni toimiku materjalid näitavad, et mees omas äärmiselt suurt hingejõudu ning jäi elu lõpuni kindlaks oma veendumustele. Prof Leo Leesment (1902–1986), kes samuti viibis Siberi vangilaagrites aastatel 1950–1956, ütles, et tema vältis vaimset murdumist suheldes tarkade ja heade inimestega vangide hulgas ning hoidis oma vaimu erksana, lugedes vangidele isegi omamoodi improviseeritud õigusajaloo loenguid. Tal oli eriti rasketeks päevadeks veel üks salarelv – ta mõtles Pariisile – linnale, kus ta oli sõja eel elanud ja end akadeemiliselt harinud.
Kuidas kaitses end selles äärmuslikus olukorras vangina Jüri Jaakson, seda me täpselt ei tea, küll aga seda, et tema jaoks oli väga oluline haridus. Jaaksonit ja Poskat sidus mh ka see, et mõlemad olid varakult kaotanud isa ning nende haridustee sõltus lähemate sugulaste ja heatahtlike võõraste toetusest.
Küllap meenutasid nad ka Riiat, kus mõlemad olid elanud. J. Jaakson rajas Riia Eesti Seltsi maja, kus asus eesti kool. Töötades Läti pealinnas advokaadina, lõi ta aktiivselt kaasa ka Riia eestlaste karskusseltsis, Riia Eesti Seltsis Imanta ja Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsis.
Tulles tagasi Jüri Jaaksoni hariduspüüdluste juurde, tuleb naasta aastasse 1885, mil ta oli pidanud tegema oma õpingutes vaheaja, et töötada kodutalus. Isa surma järel pidi pere tegema veelgi raskemaid otsuseid. Kuid Jüri Jaaksoni vend Jaan nõustus sellest hoolimata Jüri saatmisega Tartusse Hugo Treffneri kooli. H. Treffner oli suur koolimees, kes oskas näha õpilastes peituvat potentsiaali ja seda toetada. Jüri Jaakson on hiljem ise kirjutanud, et Treffner ei hoolinud ta kooli- ega pansionraha võlast, vaid kihutas teda edasiõppimisele. Selle kooliga Jaaksoni haridustee ei piirdunud. Imekombel õnnestus tal lõpetada Tartu ülikool juristina 1896, kus ta sai I järgu diplomi. Töötades Riias advokaadina, aitas ta seal haridust omandada oma venna Jaani pojal Hermann Jaaksonil, kellest sai hiljem esimene eesti matemaatikaprofessor. Kuid see polnud kaugeltki mitte kõik. 1936. a otsustas ta asutada Treffneri gümnaasiumi juurde oma sihtkapitali, määrates selle aluseks Eesti Hüpoteegipanga pantlehti nimiväärtuses 20 000 krooni. Et tagada kapitali jätkusuutlikkus, tohtis fondist teha väljamakseid ainult sellelt teenitud protsentidelt, fondi alusvara pidi aga jääma puutumatuks. Sihtkapitali toetus oli mõeldud H. Treffneri gümnaasiumi ja selle juurde kuulunud kesk- ja algkooli õpilastele, kes vajasid toetust. Kui Jaaksoni sihtkapital oleks olnud sunnitud mingil põhjusel tegevuse lõpetama, siis läinuks selle allesjäänud varad Tartu ülikoolile eesti soost üliõpilaste toetamiseks. See fond vääriks tänases Eestis taastamist.
Eesti rahva ja kultuuri edasikestmiseks on meie riigil põhimõtteliselt kaks suurt ja murrangulist ülesannet: rahva iibe pööramine positiivseks ja rahva harituse taseme tõstmine. 19. saj II poolel sündinud meie ajaloo väljapaistvad isikud on näidanud selles osas haruldast isiklikku pühendumist, mida tasuks järgida ka 21. sajandil. Riigivanem Jüri Jaakson olgu meile siinkohal suureks eeskujuks.

Eesti Elu, 29. jaanuar 2010

tagasi lehekülje algusesse



JÜRI ULUOTS EESTI POLIITILISES KULTUURIS
Pärnu koolipoisist riigi järjepidevuse kandjaks
Prof Peeter Järvelaid


Professor Jüri Uluots täitis Eesti poliitilises kultuuris märgilise tähendusega ülesandeid. Õpetajana on ta mõjutanud protsesse ka siis, kui tundus, et see pole enam võimalik.
31. augustil 2008 maeti Kirblas prof Jüri Uluotsa, tema abikaasa Anette ja poja Eriku põrmud ümber kodumaa mulda. Enne kui tulla selle sündmuse märgilisuse juurde meie tulevases poliitilises kultuuris, tahaksin alustada varasematest märkidest.

Pärnu koolipoisid ja Eesti Vabariik
Jüri Uluots oli Pärnu koolipoiss aastatel 1904–1910. Kindlasti olid tema arengu seisukohalt olulised Pärnu linnakooliaastad, ta ise hindas väga kõrgelt just gümnaasiumiaastate osa oma kujunemisel. Jüri Uluots kuulus oma klassivenna Johannes Semperi väljendit kasutades „edasirühkijate põlvkonda, kel juba varakult tekkisid kõrgemad soovid oma hariduse alal, kui oli olnud võimalik teostada ühelgi eelkäijal nende suguvõsas“. J. Uluotsa jaoks oli psühholoogiliselt raskeimaks momendiks Pärnu gümnaasiumisse sissesaamine, pärast seda kasvas tema enesekindlus juba sedavõrd, et Peterburi ülikooli astumine ei tundunudki enam nii hirmutava ja võimatuna. Kui Uluots sai teada rõõmsa uudise Pärnu gümnaasiumisse vastuvõtmise kohta, läks ta Pärnust jalgsi oma kodutallu, esimesed kümmekond kilomeetrit ta aga lausa jooksis.

Eesti Vabariigi põhiseaduste koostaja ja õpetaja
Jätnud 1918. aasta veebruaris Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas professori kutseks valmistumise pooleli, asus Uluots noore Eesti Vabariigi teenistusse. Peatselt leidis ta rakendust kohtuministeeriumi nõunikuna uute seadusprojektide koostajana. Tänaseni on vähe kirjutatud J. Uluotsa osast Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse sünni juures, eriti tema kahesugusest rollist selles. Ta osales projektide koostamisel, olles samal ajal ka Asutava Kogu liige. 1938. a kehtima hakanud Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmise ajal oli aga kogu Eesti poliitiline eliit J. Uluotsale väga tänulik hoolikuse ja tasakaalukuse eest, mida ta ilmutas põhiseaduse lõpliku redaktsiooni lihvimisel.

Eesti õigusliku järjepidevuse teooria rajaja ja õpetaja
Jüri Uluotsast sai Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud 1920. aastal. Ta oli üks esimesest kolmest eestlasest, kellest sai juuraõppejõud ja kes pani aluse eestikeelsele Tartu ülikooli õigusteaduskonnale (teised kaks olid Nikolai Maim ja Ants Piip). Õpetajaamet on võrreldav aedniku tööga ja kui seda tehakse südamega, siis on sellel tööl ka hea „saak“. Uluotsast sai ka Tartu ülikooli esimene eestlasest Eesti õiguse ajaloo korraline professor. Õppetool loodi suuresti tema jaoks ja seda mõistsid hiljem ka Eesti Vabariigi vaenlased, sest võimupöörde järel kaotasid kommunistid selle õppetooli, mille taastamist Tartu ülikoolis tuli oodata kuni aastani 1992. Eesti õiguse ajaloo korralise professorina arendas Uluots koos oma kolleegidega välja Eesti riigi õigusliku järjepidevuse ideoloogia – võib öelda ka, et riikluse ideoloogia alused. J. Uluotsa ajaloolastest kolleegid on tema lepinguteooriat sageli kritiseerinud, kuid kui 1990ndate algul tekkis vajadus tuua Eesti riiklus taas rahvusvahelisse ruumi, osutusid tema teoreetilised seisukohad väga praktilisteks. Nendele toetusid tema õpilased välismaal – nt Boris Meissner, kes sai samuti koolihariduse Pärnus ja kes pärast II maailmasõda mõjutas tugevalt oma doktoritööga Balti riikide rahvusvahelis-õiguslikku staatust Lääne-Euroopas. Prof Meissner oli ka president Lennart Meri nõustaja Eesti liikmestaatuse taastamisel mitmetes rahvusvahelistes organisatsioonides. Prof Meissner rääkis alati, et oma tunnustuse võitnud õiguslike vaadete eest võlgneb ta tänu eelkõige headele õpetajatele Tartu ülikoolis, sealhulgas prof Uluotsale.

Vastupanu sümbolina
Vastupanu võib olla erinev – selle skaala ühes otsas on relvastatud ja teises moraalse vastupanu vormid. J. Uluotsa tegevus rasketel aastatel 1944–1945 kuulub just viimasesse kategooriasse. See avaldus Uluotsa osalemises tema hea sõbra ja korporatsiooni Rotalia kaasasutaja Otto Tiefi valitsuse väljakuulutamises ja valmisolekus reisida väga haigena Rootsi, et Eesti riikluse järjepidevuse kaitseks veel midagi teha, ehkki selle viljade suhtes polnud tol hetkel mingit kindlust, sest olukord oli näiliselt lootusetu.

Eesti poliitikud ja kihelkonnad
Eesti Vabariigi 90 aasta juubeli raames on korraldatud mitmeid suure märgilise tähendusega üritusi. Riigikantselei on sel aastal tähistanud mälestuskividega paljude meie riigimeeste kodud. Kui 1988. a taastati Akadeemiline Õigusteaduse Selts, mille üheks asutajaks oli omal ajal ka J. Uluots, siis lepiti kokku, et selts püüab tähistada lihtsate maakividega meie riikluse edasiviimisel tähtsat rolli mänginud juristide kodukohad. Seda on ka jõudumööda tehtud, tänu Riigikantselei abile on aga tänavu tehtud ära väga suur töö.
Endise Eesti Vabariigi peaministri ja riigi järjepidevuse kandja eksiilis Jüri Uluotsa ümbermatmisega kodukihelkonna kirikuaeda Kirblasse oleme hakanud vabanema Nõukogude ajal juurdunud nomenklatuursest riiklikust matusekultuurist, mis nõudis eliidi matmist vaid Tallinna Metsakalmistule. Meil võiks aga juurduda arusaamine, et puhata viimast und oma kodukandi meeste-naistega ühes kirikuaias on suurim au igale inimesele. Nii võime öelda, et alates 1. septembrist 2008 on Eestis alanud uus periood poliitilises kultuuris. Ka meie teenekad tipp-poliitikud võiksid pidada endale suureks auks puhata viimast und oma kodukihelkonna või koduküla kalmistul, omakandi inimeste kõrval.
Suured õpetajad pärandavad meile alati midagi olulist. J. Uluotsa ümbermatmisel Kirbla kirikuaeda 31. augustil 2008. aastal oma sugulaste ja hõimlaste hulka võiks olla just see märgiline tähendus, mis mõjutab meie poliitilist kultuuri tervikuna.

Eesti Elu, 5. september 2008

tagasi lehekülje algusesse