Avaleht

Uudised


Ajalugu

Artiklid

Deklaratsioon

Ettekanded

Kalendaarium

Liikmete nimekiri

Lingid

Näitused

Pildialbum

Projektid

Põhikiri

Tegevusaruanded

Trükised



Loendur:
        
Kõned 2016:

UUS!
Trivimi Velliste kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2016 Rakvere Kolmainu kirikus (doc fail)

Marje Riisi ettekanne "Ülevaade Tõnis Kindi elust" Tõnis Kindile pühendatud postmargi esitlusel Maaeluministeeriumis 17. augustil 2016 (doc fail)

Hilja Rei kõne riigivanem August Reile pühendatud postmargi esitlusel Toompea lossi Valges saalis 22. märtsil 2016 (doc fail)

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe Trivimi Velliste ettekanne "August Rei – riigimees ja diplomaat" A. Rei 130. sünniaastapäeva konverentsil Kabalas Türi vallas Järvamaal (doc fail)



Kõned 2015:

Professor Seppo Zetterbergi ettekanne ”Päts ja Tõnisson – Eesti riigi ehitajad” konverentsil Tallinnas 19. novembril 2015 (doc fail)

Kalev Kuke kõne „Juhan Kukk – poliitik ja riigimees“ konverentsil „Juhan Kukk 130“ 18. aprillil 2015 Väike-Maarjas (doc fail)



Kõned 2014:

Trivimi Velliste kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2014 Haapsalu Toomkirikus

Elle Leesi ettekanne „Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamine“ konverentsil „Konstantin Päts ja Järvamaa“ 25. veebruaril 2014 Paides



Kõned 2013:

OOLE KIND'i kõne Tallinna Botaanikaaia talveaias pidulikul vastuvõtul pärast Tõnis Kindi ja ta abikaasa Magda ümbermatmise tseremooniat Metsakalmistul. 17. august 2013.


Kõned 2012:

ANNELI TJEMKES'i (Jaan Teemanti tütretütar) kõne Stenbocki majas Tallinnas 24. septembril 2012, kus tähistati Jaan Teemanti 140. sünniaastapäeva

MÄRT KARMO kirjalik läkitus mälestusmärgi „Otto Tiefi valitsuse liikmed ja kõrgemad riigiametnikud nimeta haudades“ avamisele 22. septembril 2012 Tallinnas Metsakalmistul

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2012 Viljandi Jaani kirikus

Enn Tarto kõne riikliku leinapäeva mälestustseremoonial 14. juunil 2012. aastal Tallinnas Linda mäel Linda kuju juures

Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne vabariigi presidendi Konstantin Pätsi haual tema 56. surma-aastapäeval 18. jaanuaril 2012


Kõned 2011:

TRIVIMI VELLISTE kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2011 Pärnu Eliisabeti kirikus

Ettekanne seminaril „Nikolai Päts 140“ Tallinnas EAÕK Püha Siimeoni ja naisprohvet Anna kirikus (doc fail)
PIRET LOTMAN, 6. septembril 2011

TAURI HÜTI kõne Friedrich Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamisel Hallistes 5. septembril 2011

PEETER TALVARI kõne president Konstanti Pätsi haual 30. juulil 2011


Kõned 2010:

REET NABERI kõne Aleksander Warma 120. sünniaastapäeva tähistamisel 22. juunil 2010 Metsakalmistul

TRIVIMI VELLISTE kõne Eesti lipu päeval 4. juunil 2011 Pärnus

JAAK VALGE kõne „Jüri Jaakson suure kriisi ajal“ Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010.

ALFONS LAARI kõne „Juhan Kukk ja ETK“ Väike-Maarja vallas Käru külas 17. aprillil 2010.

KÜLLO ARJAKA kõne „Jüri Jaakson – 140“ Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010.


Kõned 2009:

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne Eesti riigivanemate mälestuseks Tartu Jaani kirikus vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2009

ELLE LEESI kõne VABADUSSÕJAS VÕIDELNUTE MÄLESTAMISPÄEVAL Kaitseväe kalmistul 3. jaanuaril 2009.


Kõned 2008:

PEETER MARGA kõne mälestuskivi avamisel oma isale, Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaministrile presidendi ülesannetes Heinrich Margale tema sünnikohas Kõlleste vallas Võrumaal 1. oktoobril 2008.

Endise Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis liikme ENNO PENNO kõne Vabariigi Valitsuse eksiilis peaministrile presidendi ülesannetes Heinrich Margale mälestuskivi avamisel tema sünnikohas Kõlleste vallas Võrumaal 1. oktoobril 2008.

EELK peapiiskopi ANDRES PÕDRA kõne Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistusel Tallinnas Püha Vaimu kirikus 22. septembril 2008

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistusel Tallinnas Püha Vaimu kirikus 22. septembril 2008

Ado Birgi pojatütre KADRI-ANN LAARI kõne Eesti Maanõukogu esimehe ja peaministri Ado Birgile mälestuskivi avamisel Kulbisaare talus Mõnnaste külas Tarvastu vallas 28. juulil 2008

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliikme KÜLLO ARJAKA kõne Aleksander Warmale mälestuskivi avamisel Viinistus 22. juunil 2008

Endise Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis liikme ENNO PENNO kõne Aleksander Warmale mälestuskivi avamisel Viinistus 22. juunil 2008.

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliikme KÜLLO ARJAKA kõne August Rei mälestuspäeval Pilistvere rahvamajas 23. aprillil 2008.

Endise Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis liikme ENNO PENNO kõne August Rei mälestuspäeval Pilistvere rahvamajas 23. aprillil 2008.


Kõned 2006:

TAURI HÜTI kõne Konstantin Pätsi haual 22. veebruaril 2008

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne Eesti riigivanemate mälestuseks Tallinna piiskoplikus Toomkirikus 22. septembril 2006

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliikme KÜLLO ARJAKA kõne Juhan Kuke mälestustahvli avamisel Tallinnas Nõmmel Õie tn 21 20. juunil 2006




Trivimi Velliste kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2014 Haapsalu Toomkirikus

Trivimi Velliste
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees

Väga austatud härra peapiiskop ja härra praost!
Lugupeetud härra maavanem ja abilinnapea!
Kallid kirikulised!

Taas oleme süüdanud 16 küünalt! Kaheksa aastat tagasi läitis meie peapiiskop 16 küünalt esmakordselt Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos oma abilistega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus. Täpselt aasta tagasi süütas peapiiskop 16 küünalt Kuressaare Laurentiuse kirikus. Ja nüüd siis siin – Haapsalu Toomkirikus. Me küsime: kas neid küünlaid on vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Me vastame: jah, see on vajalik, sest need küünlad on meie ajalugu – nad on meie ajaloomälu!
Me alustasime tänast vastupanuvõitluse päeva Tallinna Metsakalmstul Otto Tiefi valitsuse kenotaafi juures, kus kõnelesid kaks ajaloo elavat tunnistajat, kes on praegugi siin kirikus meie keskel. Heli Susi ja Agu Kull olid tookord, 70 aastat tagasi, üsna noored, aga oma perekondliku päritolu tõttu olid nad ajalookeerises, kõige olulisemate sündmuste keskel.
Täna 70 aastat tagasi rebiti Pika Hermanni tornist sinimustvalge lipp. See asendati veripunase plaguga. Just samal päeval pidas Otto Tiefi juhitud legendaarne Eesti Vabariigi valitsus siin Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi, et seejärel lahkuda kodumaalt ning jätkata võitlust välismaal. Selle valitsuse oli moodustanud – neli päeva varem – Läänemaalt pärit mees professor Jüri Uluots, kes oli ime kombel pääsenud Stalini hakklihamasinast.
Vastavalt Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadusele oli Jüri Uluots viimase seadusliku peaministrina automaatselt Vabariigi Presidendi ülesannetes. Ta moodustas uue, seadusliku valitsuse, et rõhutada riigi kestvust mitte ainult de iure, vaid ka de facto. Ja ka selleks, et jätkata tegeliku vastupanu juhtimist. Eesti Vabariigi kestmist de iure valitsuse moodustamine ei mõjutanud. Rahvusvahelise õiguse ja meie oma riigiõiguse seisukohalt kestis Eesti Vabariik katkematult edasi niikuinii – riigi järjepidev edasikandja oli selle kodanikkond.
Meil oli põhjust neid tõsiasju täna meeles pidada ja esile tõsta, sest andsime täna au riigipea kohusetäitjale Jüri Uluotsale tema kalmul Kirblas, samuti mõtlesime tema vapratele võitluskaaslastele Põgari palvemaja lävel. Oleme tänulikud Ridala põhikooli õpilastele, kes austasid meie möödaniku riigimehi lauluga.
Nagu me teame, ei pääsenud suurem osa Otto Tiefi valitsuse liikmetest vabasse läände, vaid saadeti hoopis karmi itta. Enamgi veel, mõned neist mõrvati. Nad olid tookord asunud raskesse, lausa lootusetusse võitlusse, aga nad tegid seda siiski. Nad suutsid tuua oma isikliku heaolu ohvriks oma maa ja rahva, oma riigi tuleviku nimel. Ja sellega on nad kirjutanud haljendava lehekülje Eesti riigi ajalukku – lehekülje, millele vähemasti kord aastas heidetakse värske pilk, et mõõta muutuvat olevikku mineviku peeglis.
Kallid kirikulised!
Mäletatavasti pühitsesime mullu 27.märtsil priiuse põlistumise päeva. 27.märtsil 2013 sai meie praegune vabadusepõli ühe päeva võrra pikemaks meie eelmisest iseseisvusajast. Nüüdseks on vabadus kestnud juba poolteist aastat kauem! Elame vaba rahvana vabal maal! Liigume vastu oma riigi 100. sünnipäevale.
Alles hiljuti tajusid paljud meie hulgast – võib-olla nooremad iseäranis – ,et vabadus on loomulik ja iseenesestmõistetav nagu puhas õhk ja vesi. Aga puhas õhk ja vesi ei ole iseenesestmõistetavad! Need on suur kingitus! Samasugune on lugu vabadusega. Viimasel ajal oleme hakanud rohkem mõistma, et vabaduse kaitsel tuleb seista, vabaduse nimel tuleb pingutada ja tööd teha. Ja mitte ainult riigi juhtidel, vaid igaühel. Riik saab olla ainult nii tugev, kui tugevad on tema kodanikud.
Ajalugu ei saa kunagi otsa. Maailma olemus ei muutu mitte kunagi, isegi kui tööriistad või sõjariistad muutuvad. Vanasti hävitati vaenlane sõjanuiaga, nüüd piisab klahvile vajutamisest. Aga asja olemus ei ole muutunud. Elu ja surma müsteerium on jäänud samaks.
Tajume aina selgemalt, et vanad ohud – sõjalised ohud – pole kusagile kadunud. Samas ei tohi me unustada, et ka uued, vaid 21.sajandile omased ohud ei kao maailmast mitte kusagile. Peame mõtlema, kuidas suudab Eesti tulla toime nii vanade kui uute ohtudega.
Looja on hoidnud Maarjamaad! Siin on väga head, parajad elutingimused. Siin ei ole liiga palav ega liiga külm. Siin ei ole liiga niiske ega kuiv. Siin ei ole maavärinaid ega lumelaviine. Siin ei ole orkaane ega sagedasi suuri üleujutusi. Kuid siin on palju puhast õhku ja magedat vett. Ja veelgi rohkem kergelt soolast vett. Siin on palju metsa ning sood ja raba. Ja palju vaikust. Siin on põldu ja karjamaad. Siin ei ole kitsas. Kallid kaasteelised!
Tõepoolest, Eestis ei ole kitsas, kui me vaid ise oma elu üksteise jaoks kitsaks ei tee. Kui ei tekitaks vastastikku kitsikust! Neil päevil seitse aastakümmet tagasi lahkus siit maalt seitse protsenti selle rahvast. Viimase kümne aasta jooksul, mil meie piirid on valla ja vabadus saavutanud ülima astme, on siit maalt lahkunud samasugune osa meie rahvast. Kas nad on põgenenud? Nii nagu põgeneti seitse aastakümmet tagasi, et päästa oma elu!?
See on valus ja raske küsimus, mida ei saa jätta esitamata. Vabadus ja kitsikus! Sellele ei osanud me mõelda veerand sajandit tagasi, kui unistasime oma riigist tegelikkuses, kui Laulev revolutsioon oli jõudnud haripunkti, kui Eesti kodanikud moodustasid komiteesid, et valida oma ajutine esinduskogu – Eesti Kongress, mille kokkuastumisest möödub kevadtalvel 25 aastat. Kui liikusime vastu uuele põhiseadusele ja VII Riigikogu valimistele, mis olid esimesed pärast Teist maailmasõda, ei osanud me ette näha kõiki uusi muresid.
Mida me oleksime saanud tookord paremini teha? Mida saaksime praegu paremini teha? Kirjanik Jaan Kross juhtis juba eelmise sajandi lõpukümnendil meie tähelepanu ühele olulisele tõsiasjale – Eesti igapäevakeelest on kadunud sõna „ligimesesarmastus“. Ma usun, see sõna kõlab endiselt pühakodades. Kuid sel juhul tuleks pühakodasid sagedamini külastada!
Meie nõrkus näib olevat liigne praktilisus – õigemini pragmaatilisus. Me arvame, et tehnilised leiutised toovad viimaks lahenduse meie kõikidele muredele. Aga sõjanuia asendamine arvutiklahviga on tõendanud, et nii see ei ole. Meie hinge kõige keerukamad vajadused ei lahene tehniliselt. See tõde kehtib ühtaegu iga üksiku inimhinge kui ka kogu rahva hingeelu kohta. Kui rahva hinges ei ole ühendavat jõudu, kõikeliitvat väge, on see rahvas nagu koorem liivaterasid, mida isegi kerge tuuleiil jaksab pillutada. Ja sinna kaovad ka meie seitse protsenti.
Kallid vastupanuvõitluse päevalised!
Me kõik teame, et meie esiisad kasutasid katedraali ehitamisel tugevaid kive, aga me teame ka, et kivide sidumiseks tarvitasid nad sama tugevat lubimörti. Head ühiskonda saab võrrelda katedraaliga. Katedraal on püsiv, kui sidusaine on õigesti valitud. Eesti ühiskonna suurim mure pole mitte eurode arv ühe inimese kohta – kuigi ka see on oluline – ,vaid sidusaine tugevus Eesti inimeste vahel. Kuidas see imepärane aine jälle kätte leida, vaat see on küsimuste küsimus!
Meie, eestlased, oleme väga vana rahvas. Me oleme siin asunud vähemalt viis tuhat aastat. Paljud suurrahvad on meie kõrval uustulnukad. Kuid mitte seda ei pea me rõhutama! Rõhutada tuleb, et meie riik ei ole hilistekkeline algaja. Meil on juba riigi ehitamise kogemust, mida peame muidugi edasi arendama. Aga meie riik on vana ja väärikas!
Riigi 100. sünnipäevale vastu liikudes oleme moraalsed ja vaimsed tänuvõlglased selle riigi rajajatele, kes said omal ajal hakkama uskumatuga, millest 19.sajandil oli unistanud hullumeelne luuletaja: „Aga ükskord on Eesti riik!“ Ei Peterburis, ei Pariisis ega Berliinis peetud sellist asja võimalikuks.
Ometi sai võimatu tegelikkuseks ja eestlased riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal. See on privileeg, millest unistavad mitmed meist arvukamad rahvad. Meil on oma riik ja meie riik on vaba! See on väga suur kingitus! Me peame seda mõistma ja seda kingitust hoidma! Ja kinnitama kindla, selge häälega oma tänuvõlga – ennekõike nendele, kelle auks siin pühakojas põlevad täna kuusteist küünalt.
Me peame kinnitama oma tänuvõlga selle riigi rajajatele ausammaste püstitamise ja auraamatute trükkimisega – olgu siin Haapsalus, kus see riik kavatseti kõige esmalt välja kuulutada, või Pärnus, kus see riik kõige esmalt välja kuulutati. Või pealinnas, kus seni puudub avalik mälestusmärk Eesti Vabariigi esiväljakuulutajale – Päästekomitee esimehele. Riigi suurjuubeliks tuleb auvõlad lunastada!
Kallid kirikulised!
Kõige lõpuks tahan südamlikult tänada kõiki, kes kogu hingega aitasid kaasa tänase vastupanuvõitluse päeva pühitsemisele. Ennekõike suur tänu peapiiskopile, kes juba kaheksa aastat on selle päeva erilist tähendust rõhutanud! Suur tänu praostile tänase väärika talituse eest! Suur tänu muusikutele kauni hingestatud elamuse eest! Eriti noorele solistile!
Ma tahan Konstantin Pätsi Muuseumi nimel veel kord tänada kõiki neid, kes olid meiega hommikul Tallinna Metsakalmistul ja hiljem saatsid teekonnal läbi Läänemaa mälestusväärsete paikade. Tänan kõiki, kes asetasid küünlaid ja lilli. Tänan kohalikku ajakirjandust, kes levitasid teateid meie siinsest koosviibimisest.
Ja kõige viimaks, kallid kirikulised, tänan teid, et võtsite vaevaks tulla siia Toomkirikusse ja anda au meie kadunud suurmeestele. Üheskoos hoiame oma mälu ja see teeb meid tugevaks! Tugev Eesti kestab kaua!
Õnnistusrikast vastupanuvõitluse päeva lõppu meile kõigile! Põlegu igal aastal vähemalt ühes Eesti kirikus 16 küünalt!

Suur tänu!

tagasi lehekülje algusesse



Elle Leesi ettekanne „Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamine“ konverentsil „Konstantin Päts ja Järvamaa“ 25. veebruaril 2014 Paides

Lugupeetud president Pätsi austajad, head kuulajad!

Meie kultuuri on püütud pikka aega hävitada. Riigi iseseisvuse taastamisega on aga avanenud võimalus taastada kultuurimälu, korjates kokku ka pisitillukesed tükid, jäljed sellest, mida leiame, kui hoolega otsime.
Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamise on enda peale võtnud MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum. 1988. aastal loodi Tallinna Botaanikaaias Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi, mis hakkas tegelema riigivanem Konstantin Pätsi omaaegse talu uurimise ja avalikkusele tutvustamisega, kogudes samas materjale muuseumi asutamiseks. Viis aastat hiljem tekkis nimetatud klubi tegevuse baasil MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum. Põhikiri ütleb, et ühing kogub, säilitab, uurib ja populariseerib president Konstantin Pätsi elu ja tööd, Eesti Vabariigi riigivanemate ja teiste riigimeestega seotud materjale teaduslikel, hariduslikel ja kultuurilistel eesmärkidel. Tegemist on meie riigi eliidiga, kelle saatus on olnud sama traagiline nagu kogu rahva oma. Okupatsiooni tingimustes on kaks inimpõlve kasvanud peaaegu täielikus vaimupimeduses. Tekkinud ajalootühimiku täitmine on vaevarikas töö.
Konstantin Pätsi ligi 82 aasta pikkusesse ellu mahtus riigi loomine, selle valitsemine, õitseng ja hukkumine. Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamine on tegelikult kogu meie riikluse ajaloo jäädvustamine. Selle tähtsuses ei kahtle keegi. Ühtlasi kätkeb see tegevus suure riigimehe tunnustamist ja väärtustamist. Konstantin Päts leidis oma eluajal rohket tunnustamist, millest on tänaseni tükati säilinud legendid, elavate inimeste mälestused, puud, mõned tänavad, kroonikafilmid, arhiividokumendid, fotod, artiklid, väljaanded, maalid, hooned, aga ka laulud, anekdoodid, esemed. Tänaseks on K. Pätsi tunnustamise säilinud märkide otsimine ja hoidmine muutunud samuti mälestamist väärivaks. Tänapäeva uurijatel tuleb vaeva näha eheda tõe väljaselgitamisega, kuna kõik riigivanemaga seotu on olnud pikka aega keelatud, salapära aga sünnitab müüte ja legende. Nimetagem mõnda: kui riigivanema kabineti aknast paistis lambivalgus, võis iga eestlane rahulikult magada, sõda polnud; K. Pätsi rusikahoop lauale otsustas Vabadussõja alguse jt. Okupatsiooniajast on teada laule, mida lauldi igatsusest kadunud riigi ja tema juhi järele.
Punavõimu tegelased põletasid raamatuid ja fotosid. Aga meie intelligentsi esindajad võtsid läände põgenedes kaasa mälestusena oma riigist materjale, mida nad on paguluses säilitanud ja nüüd tagasi toonud või saatnud. Tänu eriti Kanada, Rootsi ja Austraalia eestlastele oleme meiegi saanud haruldasi väljaandeid oma raamatukogule, fotosid ja mälestusi.
Sõja ajal müüdi turul leiva eest Pätsi perekonnale kuulunud esemeid, neid saadi ka odava hinna eest oksjonilt. Tänaseks on neist nii mõnedki meie muuseumisse jõudnud ja näitustel eksponeeritud.
Kaduma on läinud skulptuure ja maale, kuid pikapeale on üht-teist kokku kogutud. K. Pätsi pronksist ja kipsist rinnakujusid ning bareljeefe on Kumus. On teada, mida on erakogudes, aeg-ajalt pakuvad antiigiärimehed müüa üht-teist. Kui me ei suuda kõike osta, siis kogume vähemalt informatsiooni. Mingi osa siiski säilitati nõukogude ajal kinnises arhiivis. Alles 1991. a oli võimalik tutvuda Riigiarhiivis K. Pätsi isikufondiga.
Suurim rahvapoolne tunnustus – mälestusmärk Tahkurannas president Pätsi sünnikohas avati 25. juunil 1939. aastal, see lõhuti 11. augustil 1940. Kohalikud inimesed mälestasid salaja – samba jalamile viidi põllulilli kogu okupatsiooniaja vältel. Pärnu muinsuskaitsjate eestvõttel korraldati 8. oktoobril 1988. a talgud rohkem kui 2000 osavõtjaga ja korrastatud pargis endise monumendi jalamil avati mälestustahvel. 25. juunil 1989. a avati taas mälestusmärk endisel kujul. Ei läinud palju aega, kui püüti mälestussammast jälle lõhkuda, oli segaduste aeg. Nüüd on taastatud tunnustusmärgist saanud mälestusmärk.
President Pätsiga on seotud ka hooneid. Näiteks Kloostrimetsa talu kompleks, kus on 1995. a kaardistatud 11 objekti, on suures osas säilinud tänu Tallinna Botaanikaaia mõistvale ja presidendi mälestusse austavale suhtumisele. Aias on veel alles 1930. aastail istutatud viljapuid ja põõsaid.
Presidendi suveresidents, imekaunis Oru loss, on hävitatud, park aga on uuendatud ja rahvale avatud. Siiski on säilinud mõned ehitised ja aeg-ajalt kerkib päevakorrale lossi taastamise küsimus. Kogu kompleksi ajaloo kohta on rikkalikult fotokoopiaid, artikleid ja publitseeritud koduloouurijate materjale. Kadrioru lossis on ühes president Pätsi endises eluruumis säilitatud ja renoveeritud endine interjöör.
Võiks veel nimetada Pirita-Kosel asuvat sanatoorset Metsakooli, mis on tagasi saanud Konstantin Pätsi nime, samuti Jäneda lossis asunud Jäneda põllutöökooli. President oli nende patroon.
Kõiki asutusi ja ehitisi, mis on seotud K. Pätsi mälestusega, ei jõuagi nimetada. Kui neist pole muud kui legend veel järel, siis on kohalike koduloouurijate asi neid kirjeldada ja selgitada.
Presidendi tunnustamisest räägivad talle omistatud 32 aumärki, millest pole ühtki alles. Need pakiti võikasti 30. juulil 1940, panka ega hoiule nad ei jõudnudki. Ainult presidendi röövitud ametikett on „hoiul“ Moskvas.
Teada on endised Pätsi-nimelised tänavad Tallinnas ja Pärnus. Pätsile on omistatud mitmeid aunimetusi. Ta oli Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu linna ning Tahkuranna, Voka ja Nehatu valla aukodanik, ka Teaduste Akadeemia ja mitmete seltside auliige jne.
Kauem on püsinud aegade tuultes siiski puud, enamasti tammed. K. Pätsiga seotud puid arvatakse Eestis olevat ligi 200. Enamik neist on istutatud presidendi auks koolide juurde 1930. aastail.
Suur töö oleks kaardistada need säilinud mälestuspuud ja kirjeldada nende lood. Ei ole palju enam neid inimesi, kes mäletavad. Tunnustuse märgiks, mis on tänapäevani säilinud, on veel roosisort `Staatspräsident Päts` – Späthi firma puukoolis Berliinis 1937. a aretatud teeroos, mis sai oma nime 1938. a presidendi auks, sest ta oli tellinud Oru lossi jaoks 1000 istikut.
Eestis keelatud roosi nime kohal oli kataloogis `Presidendi roos`.

K. Pätsi mälestuse jäädvustamisest saame rääkida alles pärast president Pätsi surma 1956. aasta 18. jaanuaril. Kaua valitses n-ö surmavaikus. Paguluses kirjutati mälestusi, K. Pätsi 100 aasta juubeli puhul 1974. a avaldati raamat tema elust ja tööst, Kanadas levitati ka rinnamärki K. Pätsi näokujuga. Meil aga ei julgenud keegi kõva häälega Pätsi nimegi nimetada.
Presidendi mälestuse jäädvustamisega alustasidki Pärnu muinsuskaitsjad ja Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi ühel ajal, üks Tahkuranna ausamba taastamisega ja teine Kloostrimetsa talus muuseumitoa loomisega. Omavahel saadi ka kokku ja TBA klubi lõi aktiivselt kaasa Tahkuranna mälestussamba taastamisel.
Klubi eestvõttel avati Kloostrimetsas talu mälestuskivi presidendi pere küüditamise aastapäeval 30. juulil 1989, seda päeva on meeles peetud igal aastal rahvarohke avaliku mälestustalitusega. Eesti rahvale oli suursündmuseks 1990. aasta 21. oktoober, kui Konstantin Pätsi säilmed maeti ümber Metsakalmistule.
Mark Soosaarel valmis dokumentaalfilm presidendist. Ilmusid artiklid endiste töötajate ja pereliikmete mälestustest. TBAs korraldati taluekskursioone ja tutvustati muuseumituba.
Juurdusid traditsioonid: surma-aastapäev 18. jaanuaril, presidendi sünniaastapäev ja manifesti väljakuulutamise päev – 23. veebruar, Konstantini päev – 21. mai, Kloostrimetsa mälestuspäev – 30. juuli, ümbermatmise päev – 21. oktoober. MTÜ on korraldanud konverentse ja näitusi esimese presidendi elust ja tegevusest.
Suure pidulikkusega tähistasime 2004. a veebruaris K. Pätsi 130. sünniaastapäeva. Peeti ajalookonverentsi ja toimus kontsert, avati ulatuslik näitus, millest suur osa stendinäitusena rändas ringi Eesti erinevates paikades: Narvas, Rakveres, Haapsalus, Tahkurannas, Pärnus, Hagudis jm.
Alates 2006. aastast toimub igal 22. septembril piiskoplik mälestusteenistus Eesti riigivanemaile. Süüdatakse 16 küünalt nii esimesele kui viimasele presidendile ja kõigile Eesti riigivanemaile.
2007. a suutsime välja anda artiklite kogumiku „K. Päts: Alasi ja haamri vahel. Artikleid ja mälestusi K. Pätsist“ (288 lk).
2012. a avasime Pärnus Riia mnt 273 Pätside kodumajal mälestustahvli kõigi pereliikmete nimedega. Meie sooviks on selle maja säilitamine ja talle õigete funktsioonide leidmine – väärika mälestisena nii Konstantin Pätsist kui tema perest.
Äsja 22. veebruaril tähistasime president Pätsi 140. sünniaastapäeva Pärnumaal Tahkurannas ja Tahku külatares. 23. veebruaril toimus riiklik mälestustalitus Tallinna Metsakalmistul ja president Pätsi haud kaunistati rohkete lillede ning küünaldega. Täna meenutame siin, Paides, riigilooja sidemeid Järvamaaga ja teekonda Kuksemalt Tallinna Toompeale.
Püüdsin anda põgusa ülevaate Eesti Vabariigi esimese presidendi mälestuse jäädvustamisest. See teema leiab täna esimest korda käsitlemist ja pole veel täielikult uuritud. Jätkame tööd. Eesti esimese presidendi elusaatus sümboliseerib kogu meie rahva saatust, mida me kanname kaasas oma mälus põlvest põlve. See on meie pärandkultuuri osa, mida on vaja teada ja tunda, et seista kindlalt jalgel ajalooliste tuulte pöörises.


tagasi lehekülje algusesse



Oole Kindi kõne Tallinna Botaanikaaia talveaias pidulikul vastuvõtul pärast Tõnis Kindi ja ta abikaasa Magda ümbermatmise tseremooniat Metsakalmistul. 17. august 2013

Austatud daamid ja härrad!

Tänan Teid kõiki siia ilmumise eest mu isa 117. sünnipäeva aastal tema ja ta abikaasa säilmete ümbermatmisele, selle sündmuse tähistamisele.
Tema võitles noorena relvaga Soomusrongil nr 2 Eesti vabaduse eest. Seda võitlust kroonis edu ja iseseisvus.
Temast sai peale Vabadussõja lõppu agronoom ja Põllutöökoja, selle omaaegse talunike nõustamise ja abistamisorganiatsiooni direktor.
Peale Eesti vallutamist Nõukogude Liidu poolt jäi ta oma Paasioja talu pidajaks Viljandimaal Taevere vallas.
Pikapeale hakati vahistama endisi Vabadussõjast osavõtnud ohvitsere ja silmapastvatel ametikohtadel olnud juhtivaid isikuid.
Mäletan, kui taluõuele sõitis kevade õhtupoolikul auto ja keegi küsis minult: „Kus isa on?“
Näitasin põllule, kus isa oli teel naabri poole.
„Hõika tagasi!“
Tegin seda ja isa pöördus tagasi.
Nähes, kellega tegemist, jõudis ta ka vist endamisi arutada täpselt selle üle, mida teha. Ta võttis saabunud täitevkomitee esimehe, prokuröri Viljandist ja teedeministri Suure-Jaanist, kes oli autojuhina kaasas, väga viisakalt vastu. Nad läksid elumajja ja istusid söögitoa ümmarguse laua taha. Tulijad tahtsid igasuguseid pabereid näha, muuseas huvitusid nad ka sellest, kui palju talutüdruk palka sai.
Mäletan, et kuupalk, mida võis maksta, oli väga madal, sellega keegi ära elada ei saanud. Seepärast oli ema teenijatele tegelikult rohkem raha maksnud ja õnneks nii väiksema lubatud summa kui ka suurema tegeliku summa peale arved teinud, allkirjad võtnud ja eraldi säilitanud.
Isal kästi lehmi lüpsev teenijatüdruk kohale tuua. Isa tegi seda ja tal õnnestus teenijale kiiresti rääkida, mida ta võis öelda ja mida mitte.
Kontrollimise ajal oli isa väga viisakas ja vastutulev, ülekuulajad kohmakad ja ei leidnud mingit põhjust isa vahistamiseks. Mäletan, et prokuröril oli kogu aeg revolver enda ees laual. Kui siis isa lõpuks paar obligatsiooni ostis külastajatelt, siis tõusis täitevkomitee esimees püsti ja lausus: „Seekord paistab siin kõik korras olevat!“ ja külalised lahkusid.
Isa arvas, et obligatsioonide ost päästis tema. See juhtus 1941. aasta kevadel.

Teine mällu sööbinud sündmus oli see, kui ärkasin juunikuu hommikul oma arust palavusest. Jõin natuke vett ja läksin tagasi voodisse. Vastu selget taevast nägin läbi akna väljas seisvat veoautot ja selle peal vene sõdurit nn terava otsaga täimütsiga, käes pika täägiga püss, mis toetus veoauto laadimisruumile.
Natuke hiljem selgus, et tulijad olid talu ümber piiranud ja tunginud tuppa, kus uusmaasaaja tütar kuumuse tõttu alasti magas. Nad arvasid, et see on ema. Siis oli vanaemal õnnestunud küüditajale selgeks teha, et isa oli õhtul aidanud teenijatüdrukul ühe lehma Olustvere raudteejaama viia. Isa oli varem tellinud vaguni, et lehm transportida Kärevete sovhoosi. Olustvere raudteejaamas oli isa jutuajamisel ühe raudteelasega saanud teada, et midagi läheb lahti, kuna kõik veoautod olid Viljandisse käsutatud.
Alul oli isa kavatsenud ise tallu tagasi pöörduda, aga kuulnud uudist, otsustas ta tüdruku asemel ise lehmatranspordiga kaasa sõita, et siis hiljem Tallinna edasi minna ja teada saada, mis lahti on.
Paasiojal tegi vanaema küüditajatele selgeks, et ei isa ega ema ole kodus ja et meie vennaga oleme väikesed. Peale helistamist Olustvere raudteejaama ja asjaolude kontrollimist sõitsid küüditajad edasi ...
Mõne päeva pärast helistas ema Tallinnast, et tulgu meie talust temale vastu Suure-Jaani. Koos emaga on ka proua Jürima, kes tuleb meile suvitama koos oma 4-aastase pojaga. Kuna meil sõit hobuvankriga läks libedamalt, siis sõitsime neile Olustverre vastu, et sealt lühemat teed pidi Paasiojale minna.
Rääkisime emale ära, mis oli juhtunud. Alul arvas ta, et Venemaal saab ka elada. Lähema mõtlemise peale otsustas ta siiski, et sel õhtul me tallu ei sõida. Pöörasime ringi ja sõitsime Võhma poole. Ööbisime tuttavate juures ja siis liikusime edasi. Türi lähistel kohtasime kaht veoautotäit küüditatuga. Türilt saatsime uusmaasaaja tütre koos hobuse ja vankriga tagasi, ise sõitsime Saku-Kohila kanti.

Algas sõda. Meie mängisime suvitajaid tihti elukohta vahetades.
Ühel ööl avasid, nagu ma hiljem olen aru saanud, vene sõjalaevad Tallinna reidilt raskekahuritega tõkketule meie kanti. Järgmisel päeval tulid eestlased jalgratastega ja vabastasid meid. Neid juhtis ema kunagine klassivend Tallinna gümnaasiumist. Ema läks teejuhiks kaasa Kohila poole. Öösel oli paks udu niisutanud õlekubusid, mis olid ühe puusilla külge kinnitatud, nii et puusild sai ainult kõrvetada, aga ei süttinud.
Siis proovisime pöidlasõitu lõuna poole. Saksa veoauto võttis meid peale. Pärast ööbimist Türil saime kaubavagunis sõita Olustvere raudteejaama, sealt viis buss meid edasi. Lõpuks saime ühe taluniku vankrile. Ta viis meid Paasiojale. Seal olid hooned kõik alles. Magasin liikumatult kaks ööd oma voodis. Sakslased olid hobused ja vankrid ära viinud.
Tallinn oli veel venelaste käes. Isast polnud midagi kuulda. Tuli õppida lehmi lüpsma ja muid igapäevaseid talutöid tegema.
Isa ilmus pikapeale välja. Ta töötas vahepeal Tallinnas, siis aga läks vist sakslastega riidu ja oli seejärel talus.
Tädil (ema õel) oli abikaasa, kes oli tsaariarmees ohvitser olnud, hiljem ka politseinik. Ta oli Narvast pärit, kaugelt suguluses kunagi Reinimaalt tulnud sakslastega ja tal õnnestus enne venelaste tulekut Saksamaale repatrieeruda.
Kui rinne 1944. aasta sügisel hakkas Tartule lähenema, siis põgenesin ma koos ema ja vennaga laeval Moero Saksamaale tädi juurde. Isal õnnestus Põõsaspealt Rootsi põgeneda. Ta muretses meile sissesõiduload Rootsi. Meie aga ei saanud väljasõiduluba Saksamaalt. Peale sõja lõppu 1945. aasta kevadel võttis meil täpselt kuu aega, et Saksamaalt Rootsi Uppsalasse jõuda.
Isa oli saanud tööd Ultunas, Uppsalast natuke lõuna pool. Siit algas tema eesti organisatsioonide organiseerimistöö ja koostöö Stockholmi piirkonna eestlastega, millest pikapeale kasvas välja Eesti Rahvusnõukogu (ERN). Käidi Oslos, kus August Rei moodustas nn Rei valitsuse Sikkariga peaministri ametis.
Aeg tegi oma töö ja lõpuks sai isast peaminister presidendi ülesannetes või nagu Varma nimetas – peaminister presidendi ülesandeis.

Rootsis viibides poliitiliste põgenikena oli valitsuse kontinuiteedi, järjepidevuse alalhoidmine kõige tähtsam ülessanne. Seda tegid erinevad valitsused vahelduva oskuse ja tulemustega. Oli vaja tõtt levitada, mis meile oli osaks saanud erinevate okupatsioonide ajal. Seda on ka tehtud hiljem, näiteks Mart Orava ja Enn Nõu koostatud raamatus „Tõotan ustavaks jääda... Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992“.

Isa käis tihti konverentsidel erinevates maades koos Magdaga, kes oli väga tubli kontaktide loomisel. Isa töötas Stockholmis enne pensionile minekut põllumajanduse juurdlusasutuses (Jordbrukets Utredingsintitut). See asutus korraldas nädalalõppudel tihti väljasõite Stockholmi saartele. Ühel säärasel väljasõidul peatuti ja uuriti tee kõrval asuva Drottningsholmi lossi hobusetalle, mis on esinduslikud ka praegusel ajal. Järsku oli üks poisijõmpsikas välja ilmunud ja ringi lipanud ning lõpuks teiste lõbuks isa jalgade vahelt läbi jooksnud.

See jõmpsikas on praegu Rootsi kuningas.


tagasi lehekülje algusesse



Anneli Tjemkes'i (Jaan Teemanti tütretütar) kõne Stenbocki majas Tallinnas 24. septembril 2012, kus tähistati Jaan Teemanti 140. sünniaastapäeva

Dear Prime Minister and guests,
I consider it a great privilege and honor to act as representative of the Teemant family at this exciting event organized to celebrate the 140th anniversary of Jaan Teemant. At many occasions I wished I would have been able to talk to my grandparents to obtain a deeper understanding about the family’s history. Unfortunate events in history made this impossible. Nevertheless, through the efforts of relatives, volunteers, and the Estonian Government a reconstruction of historical events has been made. These efforts provide us with valuable insights in the role Jaan Teemant played in Estonia becoming an independent country. A contribution which is today celebrated with the Jaan Teemant stamp collection.
The Teemant’s family history is as fascinating as it is full of horrors. Whereas Jaan Teemant’s deeds are documented and celebrated, the exact whereabouts of his remains is still unknown. The devotion with which Lidia Poom, his wife, practiced medicine in Estonia and Siberia is still unheard of. The escape from Estonia by Lydia and Anni Teemant, their children, led them to unknown destinations. By chance their escape boat was captured instead of destroyed by the German marine. After being forced to spend time in German work camps they continued their escape and finally settled in the Netherlands and England. As reward for a commendable career as nurse practitioner in psychiatry Anni Teemant was rewarded the Order of British Empire by Queen Elisabeth herself. Lydia Teemant devoted herself completely to her children and grandchildren. Today, Anni and Lydia have been reunited, as they rest together in the Netherlands.
Shortly after independence had been declared, I visited Estonia for the first time in 1994. The people and its culture felt strangely familiar. I instantly realized that my mother introduced me to Estonian customs, which have become an integral part of my Dutch life. One notable example pertains to hospitality. I learned during my childhood that friends, relatives, and neighbors are always welcome, even without appointment. Moreover, they should be welcomed with food, drinks and a stay for the night if necessary. But more importantly, when I am in Estonia, I sense that my family is part of this country’s heritage. And I am proud of it.
I would like to express my gratitude to several people without whom I would not be in Estonia today. Marta Klementile who, up until her death, protected the Teemant legacy and ensured the rehabilitation of Jaan Teemant. Mary Adler who returned to us important personal belongings. The Estonian government for recognizing Jaan Teemant’s historical contribution.
A country’s future depends on treasuring its past. Jaan Teemant showed to all of us how faith, devotion, loyalty, and personal sacrifice are critical to a country’s progress. Concerning the future, every time I visit Estonia I observe these qualities in a younger generation. Taking a personal perspective, every day when I look at my two sons I see how the Teemant legacy continues.
Thank you!

TÕLGE EESTI KEELDE:
Lugupeetud peaminister ja külalised!
Pean seda suureks privileegiks ja auks esindada Teemantide perekonda sellel toredal üritusel, mis on korraldatud Jaan Teemanti 140. sünniaastapäeva tähistamiseks. Olen palju kordi soovinud, et mul oleks olnud võimalus rääkida oma vanavanematega, et sügavamalt mõista meie perekonna ajalugu. Halvad ajaloosündmused ei võimaldanud seda. Siiski on ajaloolisi sündmusi taastatud sugulaste, vabatahtlike ja Eesti valitsuse jõupingutuste abil. Need jõupingutused annavad meile hindamatu võimaluse heita pilku rollile, mida täitis Jaan Teemant iseseisva Eesti riigi kujunemisel. Seda panust tunnustatakse täna Jaan Teemanti margikoguga.
Teemantide perekonnalugu on ühelt poolt põnev, kuid ka täis kohutavaid sündmusi. Kuigi Jaan Teemanti teod on dokumenteeritud ja tunnustatud, ei ole tema põrmu täpne asukoht ikka veel teada. Pühendumusest, millega tema naine Lidia Poom tegutses arstina Eestis ja Siberis, ei ole ikka veel kuuldud. Nende laste Lydia ja Anni Teemanti põgenemine Eestist viis nad tundmatutele radadele. Õnneliku juhuse läbi võeti paat, millega nad põgenesid, kinni ega hävitatud Saksa mereväe poolt. Nad olid mõnda aega sunnitud viibima Saksamaal töölaagris, siis õnnestus neil põgenemist jätkata ning nad asusid lõpuks elama Hollandisse ja Inglismaale. Psühhiaatriaõena töötamise eest autasustati Anni Teemanti Briti Impeeriumi ordeniga, mille andis üle kuninganna Elizabeth ise. Lydia Teemant pühendus täielikult lastele ja lastelastele. Praegu on Anni ja Lydia jälle koos, nad puhkavad Hollandi mullas.
Esimest korda külastasin ma Eestit varsti pärast taasiseseisvumist, 1994. aastal. Inimesed ja kultuur tundusid kummaliselt tuttavatena. Taipasin kohe, et ema oli mind kasvatanud Eesti tavade järgi, mis kujunesid Hollandis elades mu elu loomulikuks osaks. Üks näide käib külalislahkuse kohta. Ma õppisin lapsepõlves, et sõbrad, sugulased ja naabrid on alati teretulnud, ka ootamatute külalistena. Veel enam, neid tuleb vastu võtta söögi ja joogiga ja anda neile vajaduse korral öömaja. Kuid mis veel tähtsam, ma tunnen Eestis olles, et mu perekond on osa selle maa kultuuripärandist. Ja ma olen uhke selle üle.
Tahaksin avaldada tänu mitmele inimesele, kelleta ma ei viibiks täna Eestis. Marta Klementile, kes kaitses kuni oma surmani Teemanti pärandit ja tagas tema rehabiliteerimise. Mary Adlerit, kes andis meile tagasi tähtsad isiklikud asjad. Eesti valitsust Jaan Teemanti ajaloolise panuse tunnustamise eest.
Riigi tulevik oleneb tema mineviku kalliks pidamisest. Jaan Teemant näitas meile kõigile, kuidas usk, pühendumus, ustavus ja eneseohverdus on möödapääsmatu tähtsusega riigi edasiarengus. Mis puutub tulevikku, siis näen iga kord Eestit külastades neid omadusi nooremas põlvkonnas. Isiklikust vaatenurgast näen ma iga päev oma kaht poega vaadates, kuidas Teemanti pärand elab edasi.
Tänan teid!

(Tõlkinud Marja Liidja)


tagasi lehekülje algusesse



Märt Karmo kirjalik läkitus mälestusmärgi „Otto Tiefi valitsuse liikmed ja kõrgemad riigiametnikud nimeta haudades“ avamisele 22. septembril 2012 Tallinnas Metsakalmistul

Austatud kohalviibijad!
Olgu täna avatava mälestusmärgi kommentaariks meenutatud, et Tallinnas on veel üks paik, kus Otto Tiefi valitsuse liikmete vapper tegu ja mälestus on mõjusal viisil põlistatud.
Nimelt esitleti viis aastat tagasi, 18. septembril 2007 endise Maapanga, nüüdse Eesti Panga hoone koosolekusaalis, toonase Maapanga juristi O. Tiefi nõupidamisruumis ja tema valitsuse moodustamise paigas selle valitsuse liikmete ja viie kõrgema riigiametniku (riigisekretär Helmut Maandi, riigikontrolör Oskar Gustavsoni, õiguskantsler Richard Öveli, sisekaitseülem Juhan Reigo ja sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide) fotosid. Lisaks fotodele on saalis ka tahvlid eesti- ja ingliskeelse tekstiga 1944. aasta 18. septembri valitsuse moodustamise ajaloolisest taustast, saamisloost ja tähtsusest.
Nende fotode pidulikust esitlusest võtsid osa O. Tiefi valitsuse rahaministri ja saksaaegse Eesti Panga juhi Hugo Pärtelpoja tütar Helvi Hödrejärv ning poeg Ilmar Pärtelpoeg, haridusminister Arnold Susi tütar Heli Susi, kaubandus-tööstusminister Rudolf Penno poeg Enno Penno, tervishoiuminister Voldemar Sumbergi poeg Eerik Sumberg, riigisekretär Helmut Maandi tütar Anne Maandi-Callius ja poeg Jaak Maandi, sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide tütar Faemetta-Vivian Traks ning Eesti Rahvuskomitee liikme Ernst Kulli poeg Agu-Üllar Kull. Kõik need, kes olid saanud pidulikust sündmusest osa võtma tulla.
Lisaks eelnimetatuile olid kohal ka rahvuskomitee kaastöölised Enn Sarv ning Jaan Kross. Mõlemale jäi see paraku enne lahkumist viimaseks viibimiseks avalikkuses.
Sündmusele andis kaalu Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja peaminister Andrus Ansipi, samuti mitme riigikoguliikme ja kõrge riigiametniku kohalviibimine.
Sissejuhatuseks lauldi Eesti Vabariigi hümni ning vaadati viieminutilist filmilõiku Helmut Maandi 1950. aastail Rootsis lindistatud meenutustest neist kangelaslikest ja traagilistest päevadest septembris 1944. Isamaalised kõned pidasid EV president Toomas Hendrik Ilves ja riigikoguliige Mart Laar, sõnavõtuga esines ka Eesti Panga president Andres Lipstok. Pidulikule koosviibimisele lisas värvi annetus, mille tegi Helmut Maandi ütar Anne Maandi-Callius, kes andis Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile üle sümboolse koguse Saksa ja Vene rahatähti, mida rahaminister ja Eesti Panga juht Hugo Pärtelpoeg oli keskpangast põgenemisteekonnale kaasa võtnud ning Puise rannas valitsusliikmetele laiali jaganud. Nii naasid need rahatähed, mis koos Puise rannast ainsana pääsenud Helmut Maandiga Rootsi olid jõudnud, 63 aastat hiljem Eesti Panka. Nüüd küll juba Eesti Panga muuseumisse.
O. Tiefi valitsusliikmete fotode ja muude materjalide otsimise ja hankimise eest tuleb taaskord tänada Enn Nõud, Enn Sarve, Mart Oravat, Pearu Trambergi ja Aare Tiisvälja.
Kõnealune koosolekute ruum Eesti Pangas ehk Monetaarium on saanud paigaks, kus valitsuskabinet on pärast seda pidanud oma väljasõiduistungeid, et niimoodi püsivalt väärtustada O. Tiefi valitsuse tähtsust ja tähendust, aga ka sümboolselt rõhutada selle järjepidevuse katkematust tänaste valitsuskoosseisudega.
Lõpetuseks sobiks osundada president Toomas Hendrik Ilvese viis aastat tagasi peetud kõne ülendavatele sõnadele: „Ma tunnen uhkust, ülimat uhkust Otto Tiefi valitsuse üle. Demokraatia ja vabaduse nimel läksid nad vastu oma ettemääratud saatusele, et keegi ei saaks tulevikus väita, nagu oleks Tallinn 1944. aasta septembris vabastatud.

Märt Karmo,
Otto Tiefi valitsusliikmete mälestuse jäädvustamise toonane eestvedaja Eesti Pangas


tagasi lehekülje algusesse



Kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2012 Viljandi Jaani kirikus

Trivimi Velliste
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees

Väga austatud härra peapiiskop, härra praost ja Jaani koguduse karjane!
Hea koguduse ja linnavolikogu esimees! Kallid kirikulised Viljandimaalt ja kaugemalt!

Oma tänavust mälestuskõnet siin paljunäinud pühakojas pean alustama jutustusega, mis kahjuks on verd tarretama panev. See on karm ja kurb lugu, mis leidis aset täpselt 68 aastat tagasi – 22. septembril 1944 Eesti pealinna eeslinnas Nõmmel. Selle loo jutustas mulle väga kõrgesse ikka jõudnud tallinlane, kes tookord oli väga noor mees. See lugu pärineb jutustaja koolipõlve pinginaabrilt, kes nüüdseks on ise juba manalateedel, kuid kes ei soovinud seda endaga hauda kaasa viia.
1944. aasta 22. septembril avanes ühe tavalise Nõmme kodu jalgvärav ja õuele astusid kaks relvastatud Vene sõdurit. Nad talutasid enda ees Saksa sõdurit, kes oli ilma mundrikuueta, valge alussärgi väel. Kõik kolm jäid keset õue seisma. Mõlemad Vene sõdurid panid püssi palge, kõlasid kaks lasku, valge alussärk värvus punaseks ja selle kandja langes liikumatult murule. Punaarmeelased keerasid kannapealt ringi ja lahkusid.
Kõike seda nägi läbi verandaakna pealt eesti gümnasist, kes oma vanuse tõttu oli napilt pääsenud sõjast. Ta oli üksi kodus. Pere ja naabrid olid sõjapaos. Tal hakkas hirm. Ta ei teadnud, mida teha. Ta kartis, et venelased tulevad tagasi. Või tulevad teised venelased.
Viimaks läks ta õue surnut vaatama. Ta ei saanud jätta teda õue lebama. Ta otsustas surnud sõjamehe maha matta. Aga kuhu? Oma õue ei saanud, sest see oli hooldatud – värske haud oleks liiga silma torganud. Naabrite aed oli seevastu hooldamata, täis võssakasvanud põõsaid. Naabrid olid ära. Noor gümnasist mattiski sõduri naabrite aeda – kiirustades ja hirmunult, haud sai vaid meetri sügavune.
Miks vaikis see kunagine gümnasist pikki aastaid enne, kui usaldas sellest oma sõbrale rääkida? Kes oli see mõrvatud sõdur? Kas sakslane? Või hoopis eestlane saksa sõduripükstes ja sõdurisaabastes? Kuidas ta oli sattunud Nõmmele? Ehk oli ta Nõmme poiss, kes oli lagunenud rindelt teel koju? Ehk ootasid tema isa ja ema teda kusagil väga lähedal – võib-olla kõrvaltänavas?
Ja kes olid need kaks Vene sõdurit? Miks oli neil vaja surmata relvitut? Kas oli põhjus tõesti ainult käekellas, mida rumal eesti poiss ei taibanud küllalt kiiresti loovutada?

Head kirikulised!
See oli päev 68 aastat tagasi, mil Pika Hermanni tornist rebiti sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. See oli päev, mil Otto Tiefi juhitud Vabariigi Valitsus pidas Läänemaal Põgari palvemajas oma viimast istungit. Suurem osa valitsuse liikmetest vangistati peagi NKVD poolt, osa mõrvati. Väiksem osa pääses pagulusse, uuendas valitsust ja jätkas poole sajandi vältel tegevust – Eesti vabastamise nimel.
Nõnda peame 22. septembrit vastupanuvõitluse päevaks. Vastupanu jätkus kõikjal, kus oli vapraid ja pühendunud Eesti riigi kodanikke. Vastupanu kestis ligemale pool sajandit – küll relvaga metsas, küll sinimustvalgete lippudega vabas maailmas, aga ka Venemaa vangilaagrites.
Eesti Vabariik – nagu me kõik väga hästi teame – ei seiskunud eales, meie riik ei ole mitte silmapilgukski lakanud olemast. Ja seda mitte ainult õiguslikus mõttes – de iure –, vaid olulisel määral ka faktiliselt, tegevteoliselt – de facto. Kui Vabariigi Valitsus tegutseb, olgugi võõrsil, kui riigil on asukohamaa poolt tunnustatud saatkonnad, siis see riik toimib – olgugi väga piiratud ulatuses. Mis aga kõige tähtsam: kui selle maa rahvas peab end just nimelt oma riigi ja mitte võõra riigi kodanikeks, siis pole see riik mitte kusagile kadunud – ei de iure ega ka mitte de facto.
Aeg voolab kiiresti. Täna on sobiv päev vaadata tulevikku. Eesti Vabariigi suurjuubel – 100. sünnipäev pole enam mägede taga, vaid viie ja poole aasta kaugusel. Just nüüd on õige aeg asuda tegema konkreetseid ettevalmistusi, et seda suurpäeva vääriliselt tähistada, et anda au nendele, kes selle riigi kunagi rajasid ja kes selle püsimise nimel on vaeva näinud ja võidelnud.
Ehk tohime täna keskpäeval Tallinna Metsakalmistul peapiiskopi poolt pühitsetud kenotaafi lugeda üheks märgiks, üheks sammuks selles suunas. Selle mälestuskiviga anname au nendele Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele ametnikele – Jaan Maidele, Hugo Pärtelpojale, Woldemar Sumbergile, Johannes Pikkovile, Endel Inglistile, Juhan Reigole, Oskar Gustavsonile –, kes puhkavad nimeta haudades.
Selle kenotaafi teokssaamisega on üks auvõlg taas kustutatud. Ja selle eest oleme eelkõige tänu võlgu proua Heli Susile, kelle isa Arnold Susi oli üks Tiefi valitsuse liikmeid. Minister Susi oli Venemaa vangipõlves maailmakuulsa kirjaniku Aleksander Solženitsõni mentor ja vaimne isa. Me tahame tänada kõiki, kes aitasid kaasa kenotaafi valmimisele – noort kunstnikku Timo Subbi, aga ka Riigikantseleid, kes võttis oma õlgadele majanduslikud kulud.

Head vastupanupäevalised!
Teise maailmasõja ja selle järgsete aastakümnete trauma on paraku meie hinges ikkagi nõnda sügav, et enese kogumine võtab hoopis kauem aega, kui me oleksime osanud arvata.
Aga me liigume vajalikus suunas, me parandame ja tugevdame igal aastal kas või väikestegi sammudega oma ajaloomälu – eesti rahva ühismälu. Heaks näiteks on teatavasti Riigikantselei algatatud riigivanemate sünnikohtade märgistamine väärikate mälestuskividega.
Väga oluline on, et järk-järgult on kodumaale ümber maetud meie võõrsil surnud riigimehed nagu Jüri Uluots või August Rei. Kuid me peaksime Tallinna Metsakalmistule püstitama siiski veel ühe kenotaafi – nendele riigivanematele, kelle hauakoht on teadmata – või kellel polegi hauda. See on meie seni lunastamata auvõlg! Seljataha on jäänud Heinrich Marga 100. sünniaastapäev. Tema oli viimane paguluses võidelnud valitsusjuht riigipea ülesannetes. Tema ulatas kaks aastakümmet tagasi, 1992. aasta oktoobris teatepulga vastvalitud Vabariigi Presidendile Kadriorus. Heinrich Marga tuhk puistati tema enda soovil nelja tuule poole. Kenotaafil peaks olema ka Heinrich Marga nimi.

Head kirikulised!
Viljandimaa on Eesti lõunavärav – oma looduslike ja ajalooliste eelduste poolest üks silmatorkavamaid maakondi. Raske on nimetada teist maakonda, kust oleks läbi sajandite võrsunud nõnda palju rahvuslikke suurmehi, sealhulgas väejuhte – alustades Lehola Lembitust ja lõpetades kindral Laidoneriga. Aga isegi eestlaste George Washingtoni – Konstantin Pätsi juured on siin maakonnas! Meil on väga suur heameel, et hooldatud on kuulsate vendade Pätside isa ja ema – Jakob ja Olga Pätsi haud Pärnu Alevi vanal kalmistul.

Head kaasmaalased!
Veel enne, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks – kaks aastat varem möödub 150 aastat Jaan Poska sünnist. Jaan Poska on üks neljast Eesti riikluse nurgakivist. Sellisena väärib tema mälestus tulevaste põlvede erilist tähelepanu. Jaan Poska on ära teeninud selle, et 2016. aastal pühitsetaks tema kodupaiga läheduses Kadrioru pargis või siis kusagil mujal Tallinnas tema ausammas.
Tulles aga tagasi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva juurde peame – ikka ja jälle! – tuleme tagasi Konstantin Pätsi juurde, kes on oma vanemate poolest siit maakonnast võrsunud. Meil on küll esinduslik mälestusmärk naabermaakonnas Tahkurannas, kuid on ebaloomulik, et Eesti Vabariigi pealinnas puudub esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi mälestussammas. Riigi 100. sünnipäev on ülimalt viimane aeg see auvõlg lunastada.
Just nimetatud asjaolu silmas pidades on MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum algatanud Konstantin Pätsi mälestusrahastu – sellest saadud vahenditega korraldatakse ideekavandite võistlus parima võimaliku lahenduse saamiseks ning seejärel astutakse järgmised sammud – eesmärgiga pühitseda ausammas hiljemalt 23. või 24. veebruaril 2018. Rahastu luuakse üldrahvaliku korjanduse teel. Üksikasjad avaldame MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi koduleheküljel.

Head kirikulised!

Täna langetame pea Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birgi, Ants Piibu, Juhan Kuke, Friedrich Karl Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Teemanti, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warma, Tõnis Kindi, Heinrich Marga ja Lennart Mere mälestuse ees.
Igaüks täna mälestatavaist oli suur ise viisi. Neil võis omavahel olla palju eriarvamusi, kuid oli midagi, mis neid kõiki ühendas. See oli armastus sinimustvalge lipu vastu, armastus oma maa ja rahva vastu. See oli kustumatu vabadusejanu. Olgu nende armastus eeskujuks Eesti tänastele ja tulevastele põlvedele!

Head kaasmaalased!
Me oleme jälle ligemale ühe inimpõlve olnud vaba rahvas vabal maal. Meie esimene Eesti aeg jääb üha kaugemale minevikku ja meie teine Eesti aeg – praegune Eesti aeg! – kasvab aina pikemaks. Aga kui pikk oli esimene Eesti aeg? Alates 24. veebruarist 1918 kuni 17. juunini 1940, arvates sellest maha keiser Wilhelm II lühikese okupatsiooni 1918. aastal. Arvutused näitavad, et esimene Eesti aeg kestis 7890 päeva. Aga millal saab siis teine Eesti aeg sama pikaks? Arvutused näitavad, et oma vabaduse rekordi lööme 27. märtsil 2013. Umbes kuu aega pärast oma riigi 95. sünnipäeva! Kas me ei peaks täna mõtlema sellele, kuidas väärikalt seda päeva pühitseda – lootuses muidugi, et mitte miski ei astu vahele, mis muudaks selle päeva avaliku tähistamise raskeks või koguni võimatuks?

Kallid kirikulised!
22. septembrist on sündinud tugev rahvast ühendav traditsioon, mille üheks kandvaks teljeks on alates 2006. aastast olnud riigivanematele pühendatud mälestusjumalateenistused. Meie peapiiskop on süüdanud 16 küünalt Tallinna Toomkirikus, Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, mullu Pärnu Eliisabeti kirikus ja täna süüdati 16 küünalt siin selles pühakojas – Viljandi Jaani kirikus.
Ma tahaksin MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi nimel kogu südamest tänada härra peapiiskoppi selle pühendumise ja selle järjekindluse eest. Tahan südamlikult tänada siinse koguduse õpetajat Marko Tiitust selle eest, et ta meid täna nii olulisel päeval teenis. Tahan tänada kõiki, kes tänase pühaliku talituse nii kauniks on muutnud – iseäranis Viljandi muusikakooli ja kõiki teisi abilisi.
Kindral Johan Laidoneri Seltsi nimel tänan ka naabruses asuvat Kondase keskust, kes meid kohe pärast jumalateenistust võõrustab – selleks, et võiksime Viljandile esitleda raamatut „Iseolemise vägi“. Raamatut, mehest, kes on võrsunud siit maakonnast, kes rajas Kindral Laidoneri Seltsi, kes asutas Kindral Laidoneri Muuseumi ja kes oli üks peamisi eestvedajaid, et siia kiriku lähedale kerkiks kindral Laidoneri ratsurikuju! See mees oli vabadusvõitleja Rein Randveer, kes pärast pikka Venemaa vangipõlve elas ometi 98-aastaseks ja oma isiku olemasoluga ikka veel kehastab eesti rahva iseolemise väge.
Südamlik tänu kõigile kirikulistele, kes meie riigivanemate mälestust ja Eesti vastupanuvõitlust täna nõnda oluliseks on pidanud! Ma soovin, et eestlaste vastupanutahe kurjusele ja vägivallale ei raugeks iialgi! Ma soovin, et vastupanuvõitluse päev püsiks meie meeltes nii kaua, kui siin maal kõlab eesti keel. Ma soovin, et see keel kõlaks veel väga kaua!
Olgu õnnistatud Eesti maa ja rahvas! Olgu õnnistatud Eesti Vabariik!

Suur tänu!


tagasi lehekülje algusesse


Kõne riikliku leinapäeva mälestustseremoonial 14. juunil 2012. aastal Tallinnas Linda mäel Linda kuju juures

Enn Tarto
Eesti Memento Liidu esimees

Lugupeetud Eesti Vabariigi president härra Toomas Hendrik Ilves, peapiiskop hr Põder, Riigikogu esimees pr Ergma, peaminister hr Ansip!
Austatud Riigikogu ja valitsuse liikmed, Tallinna linnavalitsuse liikmed, maakondade esindajad, ekstsellentsid, härrad ohvitserid, kommunismiohvrid, kommunismiohvrite sugulased ja sõbrad!
Austatud leinajad, daamid ja härrad!

Täna on 14. juuni – riiklik leinapäev. Ma tänan kõiki, kes on kogunenud siia riikliku leinapäeva puhul Linda kuju juurde. 14. juunil on inimesed massiliselt siia kogunenud juba üle 20 aasta, veel enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Rasketel N Liidu okupatsiooniaastatel käidi siin salaja.
Siit veidi eemal on Hirvepark, kuhu rahvas kogunes 23. augustil 1987. aastal. Nõuti poliitvangide vabastamist, kommunismikuritegude hukkamõistmist ja Eesti iseseisvuse taastamist.
Tänavu möödub 71 aastat juuniküüditamisest. Ööl vastu 14. juunit 1941 algas Balti riikides massiline inimeste vägivaldne kodudest äraviimine. Okupeeritud Eestist küüditati NSV Liitu üle kümne tuhande inimese, hävitati eelkõige Eesti eliiti. 1941. aasta küüditamise ohvritest suutis aastakümneid hiljem kodumaale tagasi tulla umbes 4000 inimest.
Teine suurküüditamine toimus 25. märtsil 1949. a. Siis küüditati Siberisse ligi 21 000 Eesti elanikku, nendest 70% naised, lapsed ja vanurid. Teekonnal Siberisse ja asumisel suri pea 3000 inimest.
Küüditamised olid okupantriigi NSV Liidu ja tema kohalike käsilaste poolt läbiviidud aegumatud genotsiidikuriteod.
Peab veelkord rõhutama, et siit mitte kaugel Riigikogus vastuvõetud pühade ja tähtpäevade seaduse alusel 14. juunil kui riiklikul ja üldrahvalikul leinapäeval mälestame ja leiname kõiki kommunismiohvreid – erinevatel aegadel küüditatuid, kümneid tuhandeid poliitvange, vabadusvõitlejaid, kes kaitsesid Eestit, relv käes, metsavendi ja nende abistajaid, õpilasvabadusvõitlejaid, NSV Liidu pommirünnakute tagajärjel hukkunuid Tallinnas, Narvas, Tartus ja mujal, Eestist põgenemisel hukkunuid, relvastamata avalik-õiguslikus vabadusvõitluses hukkunuid – kõiki kommunismiohvreid. Okupatsioonide repressiivpoliitika tulemusel ja selle tõttu, et okupatsiooniriik NSV Liit kiskus Eesti Vabariigi kodanikud Teise maailmasõtta, hukkus umbes 180 000 inimest, nendest Saksa okupatsiooni repressiivpoliitika tulemusena üle 8000 Eesti Vabariigi kodaniku. Represseeritud tänavad Eesti Vabariigi riigivõimu ja kohalikke omavalitsusi, et majanduslikult raskel ajal jätkus represseeritute sotsiaalne abistamine, meie mälestuste jäädvustamine.
Riigikogu tunnustas oma 14. veebruaril 2012 vastuvõetud otsusega kõiki Eesti Vabariigi eest võidelnuid – nii relvavendi kui mitterelvastatud vastupanus osalenuid.
Täna me leiname ja mälestame kõiki kommunismiohvreid ja ka neid meie kaasvõitlejaid ning kannatanuid, kes on hiljem meie keskelt lahkunud. Meil on mure: me ei soovi, et uus Nord Streami gaasijuhe ehitatakse Eesti rannavetesse.
Sageli öeldakse, et olete elus palju üle elanud. Mida te kardate? Ega me ise ei karda, meil pole enam vahet – surm siin või Siberis. Me muretseme oma laste ja lastelaste saatuse pärast, noorte pärast. Me ei soovi, et nemad peaksid neid õudusi läbi elama, mida pidime meie.

Hoidku meid Jumal!

tagasi lehekülje algusesse


Kõne vabariigi presidendi Konstantin Pätsi haual tema 56. surma-aastapäeval 18. jaanuaril 2012

Trivimi Velliste
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees

EESTI GEORGE WASHINGTON
Head president Pätsi mälestuse austajad!

Oleme taas kogunenud siia kalmukünkale – malbel ja samas kargel talvepäeval. Tänane ilm on meie loodusele igiomane. Selline ilm ja selline päev on üks neid põhjusi, mille puhul võime ütelda, et Eestis on hea elada.
On tähelepanuvääriv, et Eesti riigi rajaja Konstantin Päts on sündinud ja ka surnud talvel – külmal, kargel ajal. Kas selles tõsiasjas on sümboolsust, kas see on meie jaoks otsekui tähendamissõna? Nii nagu meie lipu värvidki on karged, külmad.
Suvel on siin kõik teisiti. Kui ilm on palav, on siin mändide all kosutavam, siin on vaikne ja igavikuline. Suvel sõidavad siit mõnekümne meetri kauguselt sageli mööda bussid välismaalasega, kes on tulnud Eestiga tutvuma. Mul on mõnelgi korral juhust olnud neid saata. Ma pole kunagi jätnud võimalust kasutamata, et viibata läbi akna selle künka poole ja öelda: „Seal puhkab Eesti George Washington!“
See äratab tähelepanu. Küsitakse – kas tõesti?! Sest George Washington on sümbol, on märk. Mõnikord palutakse buss kinni pidada ja tullakse siia künkale. Olen siin võrrelnud kahe riigi sündi – Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide. Mõlema riigi sünniloos on mõndagi ühist. Mõlemad võitlesid oma sõltumatuse kätte sõjas, iseseisvussõjas. Meie ütleme – Vabadussõjas. Mõlemad pidid end rebima lahti ülemvalitsejatest – ühed kaugel mere taga Londonis, teised suhteliselt lähedal Narva jõe taga Petrogradis, hiljem pisut kaugemal Moskvas.
Aga muidugi on kahe riigi sünnis ka suuri erinevusi, neist kõige ilmsem kahtlemata riikide suurus. Olen seda meelt, et Eesti rahva ja Eesti riigi üks kõige olulisemaid hädasid ongi meie suurus, meie arv. Meie maa suudaks toita palju enamat rahvast. Võrrelgem end pindalalt võrdse Taani, Ðveitsi või Hollandiga, kus on viis, kaheksa või koguni kuusteist miljonit inimest.
Jah, Jakob Hurt on ütelnud: kui me ei saa suureks arvult, peame saama suureks vaimult. See on tõsi! Vaimult peame me suured olema! Kuid tähtis on saada suuremaks ka arvult! Rahva püsimajäämine oleneb väga oluliselt ka selle arvukusest. Täna on õige küsida, kas tahame ja jaksame saada suuremaks ka arvult. Veidi vähem kui seitse aastakümmet tagasi lahkusid paljud kodumaalt sellepärast, et päästa oma elu. Täna minnakse samasugusel arvul, aga hoopis teistsugustel põhjustel. Kas nii saame suuremaks vaimult?
Meie arv kasvab tõesti ainult siis, kui saame suuremaks vaimult. Meie vaimu oluline alusmüür on meie mälu – meie ühismälu, meie ajaloomälu, meie omakuvand. Tähtis on, kellena ja millisena me end ette kujutame, kelleks end peame. Millisena oma riiki tajume. Mullu suvel ja sügisel võisime sageli kuulda juttu sellest, justkui olevat meie riik saanud täiskasvanuks – juba 20-aastaseks! – ja sellisena olevat meie kohus käituda ka täiskasvanud riigina.
Selline kuvand on tragikoomiline, on olulisel määral Nõukogude mälu järelmõju. Minu teada saab meie riik mõne nädala pärast 94-aastaseks. Ja see riik on katkematult kestnud kõik need enam kui üheksa aastakümmet! Meil ei ole mitte kunagi olnud tarvidust oma riiklust, Eesti Vabariiki taastada! Sest et taastada saab üksnes seda, mis on lakanud olemast. Eesti Vabariik ei ole oma olemasolu aastakümnete jooksul mitte üheks silmapilguks, mitte üheks hingetõmbeks lakanud olemast. Teises maailmasõjas okupeeriti palju riike – ega nad seepärast lakanud olemast! Isegi Prantsusmaa, rääkimata Taanist, Norrast või Reich´i lülitatud Tðehhist.
Selleks, et tugevdada oma vaimu, tuleb tugevdada mälu! Üks viis selleks on püstitada meie aegruumi tugevaid, nähtavaid maamärke – nagu seda on George Washingtoni ausammas riigi pealinnas, mida ma alguses nimetasin. Kas ameeriklased kujutaksid ette, et nende riigi pealinnas ei olegi riigi rajaja ausammast?
Meie, eestlased, ei ole seni veel suutnud püstitada oma pealinna meie George Washingtoni ausammast – olgugi et üks mälestusmärk temale siiski on, ta sünnikohas. Lagunemas on Pätside lapsepõlvekodu Pärnu Raekülas – just samuti nagu Konstantin Pätsi suure võistleja Jaan Tõnissoni kodumaja Tartus. Küllap on nende silmatorkavate vajakajäämiste suur põhjus selles, et paljud meie kodanikest arvavad, et meie riik on alles kahekümneaastane. Eesti Vabariigi 100. sünnipäev saabub kuue aasta pärast – seega varsti. Kutsun kõiki kaasmaalasi pingutama selle nimel, et 23. veebruaril 2018 pühitsetaks Tallinna südalinnas president Konstantin Pätsi ausammas!
Täna langetame oma pea, mõteldes viiekümne kuue aasta eest igavikku lahkunud esimesele valitsusjuhile, esimesele Vabariigi Presidendile. Tänan kõiki, kes võtsid vaevaks tulla sel kaunil päeval Metsakalmistule.

tagasi lehekülje algusesse


Kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2011 Pärnu Eliisabeti kirikus

Trivimi Velliste
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees

Väga austatud härra peapiiskop, härra maavanem! Kallid kirikulised!

67 aastat tagasi rebiti meie pealinnas Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp. Läänemaal Põgari palvemajas pidas Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhtimisel oma viimast istungit kodumaal. Suurem osa valitsuse liikmetest vangistati, osa mõrvati. Väiksem osa pääses pagulusse, uuendas valitsust ja jätkas poole sajandi vältel tegevust – Eesti vabastamise nimel.
Nõnda peame 22. septembrit vastupanuvõitluse päevaks. Vastupanu jätkus kõikjal, kus oli vapraid ja pühendunud Eesti riigi kodanikke. Vastupanu kestis ligemale pool sajandit – küll relvaga metsas, küll sinimustvalgete lippudega vabas maailmas, aga ka Venemaa vangilaagrites.
Eesti Vabariik ei seiskunud eales, meie riik ei ole kunagi lakanud olemast – ja seda mitte ainult õiguslikus mõttes – de iure - , vaid ka faktiliselt, tegevteoliselt – de facto. Kui Vabariigi Valitsus tegutseb, olgugi võõrsil, kui riigil on asukohamaa poolt tunnustatud saatkonnad, siis see riik toimib – olgugi väga piiratud ulatuses. Mis aga kõige tähtsam: kui selle maa rahvas peab end just nimelt oma riigi ja mitte võõra riigi kodanikeks, siis pole see riik mitte kusagile kadunud – ei de iure ega ka mitte de facto. Meil pole tarvis rääkida oma riigist kui hiljuti täisealiseks saanust. 93-aastase riigi puhul on see kohatu. Küll aga võime rõõmu tunda selle üle, et oleme juba kakskümmend aastat olnud jälle vabad. Meie eelmine vabadusaeg kestis ju ainult 22 aastat!
Aeg voolab kiiresti. Täna on sobiv päev vaadata tulevikku. Eesti Vabariigi suurjuubel – 100. sünnipäev pole enam mägede taga, vaid kuue ja poole aasta kaugusel. Just nüüd on õige aeg asuda tegema konkreetseid ettevalmistusi, et seda suurpäeva vääriliselt tähistada, et anda au nendele, kes selle riigi kunagi rajasid ja kes selle püsimise nimel on vaeva näinud ja võidelnud.
Ehk tohime meie äsjast mälestustahvli pühitsemist Raekülas lugeda üheks sihiseadeks kõnesolevas suunas. Tähendab ju president Konstantin Päts Eestile sedasama, mida Ameerika Ühendriikidele tähendab George Washington. Konstantin Päts on Eesti Vabariigi esimene valitsusjuht ja esimene president. Ameerikas ei kujutaks ükski koolilaps endale ette, et esimese presidendi lapsepõlvekodu on teadmatuses või et riigi pealinnas puuduks ausammas esimesele riigipeale.
Muidugi on USA ja Eesti Vabariigi kaalukategooriad väga erinevad, ent inimeste ja rahvastena oleme põhimõtteliselt kõik ühesugused. Väärikuses ei saa olla erinevaid kaalukategooriaid. Et oleme oma riigi väärikuse jäädvustamisel alla jäänud ka paljudele väiksematele, ent vabana elanud riikidele, selle seletus on küllap lihtne. Teise maailmasõja ja selle järgsete aastakümnete trauma on paraku meie hinges ikkagi nõnda sügav, et enese kogumine võtab hoopis kauem aega, kui me oleksime osanud arvata. Aga me liigume õiges suunas, me parandame ja tugevdame igal aastal kas või väikestegi sammudega oma ajaloomälu – eesti rahva ühismälu. Heaks näiteks on Riigikantselei algatatud riigivanemate sünnikohtade märgistamine väärikate mälestuskividega. Alles hiljuti pühitsesime Friedrich Karl Akeli sünnipaiga kunagises Halliste kihelkonna Nosi karjamõisas.
Väga oluline on, et järk-järgult on kodumaale ümber maetud meie võõrsil surnud riigimehed nagu Jüri Uluots või August Rei. Me peaksime Tallinna Metsakalmistule püstitama kenotaafi nendele riigivanematele, kelle hauakoht on teadmata – või kellel polegi hauda. See on meie suur auvõlg! Ukse ees on Heinrich Marga 100. sünniaastapäev. Tema oli viimane paguluses võidelnud valitsusjuht riigipea ülesannetes. Tema ulatas 1992. a. oktoobris teatepulga vastvalitud Vabariigi Presidendile Kadriorus. Heinrich Marga tuhk puistati tema enda soovil nelja tuule poole. Kenotaafil peaks olema ka Heinrich Marga nimi.
Head kirikulised!
Pärnu on Eesti edelavärav – või koguni kõige olulisem lõunavärav, esimene Eesti linn pärast riigipiiri ületamist. Ja Raeküla on omakorda Pärnu lõunavärav. Kas ei võiks lõuna poolt saabuvaid külalisi linna servas tervitada hotell „President“? Sellise nimega hotellid on maailmas sagedased, Eestis sellist veel pole. Kas selline hotell ei võiks asuda aadressil Riia mnt 273, majas, mille külge kinnitasime äsja mälestustahvli? Kas see hotell ei võiks olla ajaloohõnguline, seintel vanad fotod 19. sajandi lõpust, kuulsatest vendadest Pätsidest? Ehk oleks ülakorrusel viis sviiti nimedega „Nikolai“, „Konstantin“, „Voldemar“, „Peeter“ ja „Marianne“? Ehk oleks kusagil väike muuseuminurk, mida Pärnu koolilapsed vahel külastaksid. See võiks olla ka konverentsihotell, kus peetakse mõttetalguid.
Kui meenutada, kui trööstitu oli Jaan Poska kodumaja alles mõned aastad tagasi ja mõtelda sellele, kui särav on tema kodu Kadriorus täna, siis ei tohi kunagi lootust kaotada. Lootust ei tohi kaotada ka Jaan Tõnissoni Tartus asuva kodumaja suhtes. Miks küll on saatus olnud selle – ühe meie kõige väljapaistvama suurmehe suhtes nõnda karm? Meil pole tema surma kindlat kuupäeva, meil pole tema hauda ja me ei suuda hooldada isegi tema legendaarset, neli aastakümmet kestnud kodu. Aga kui me mõtleme sellele, et lisaks Jaan Poska majale on suurepärases korras ka kindral Laidoneri kunagine kodu – Viimsi mõisa peahoone, siis meie usk ja lootus võivad ikkagi ammutada uut jõudu.
Meil on väga suur heameel, et hooldatud on ka kuulsate vendade Pätside isa ja ema – Jakob ja Olga Pätsi haud Alevi vanal kalmistul. Selle eest võlgneme sügava tänu munitsipaalettevõttele Pärnu Haldusteenused eesotsas Raul Sarandiga.
Head kaasmaalased!
Veel enne, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks – kaks aastat varem möödub 150 aastat Jaan Poska sünnist. Jaan Poska on üks neljast Eesti riikluse nurgakivist. Sellisena väärib tema mälestus tulevaste põlvede erilist tähelepanu. Jaan Poska on ära teeninud selle, et 2016. aastal pühitsetaks tema kodupaiga läheduses Kadrioru pargis või siis kusagil mujal Tallinnas tema ausammas.
Tulles aga tagasi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva juurde peame tulema tagasi Konstantin Pätsi juurde, kes on siin maakonnas sündinud ja siin oma kooliteed alustanud. Meil on küll esinduslik mälestusmärk tema sünnikohas, kuid on ebaloomulik, et Eesti Vabariigi pealinnas puudub esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi mälestussammas. Riigi 100. sünnipäev on ülimalt viimane aeg see auvõlg lunastada.
Pärnus ei ole tarvis liigselt korrata, et Eesti Vabariik kuulutati kõige esmalt välja Endla teatri rõdult, siit pühakojast vaid mõnesaja meetri kaugusel – juhtumisi Päästekomitee esimehe Konstantin Pätsi 44. sünnipäeval. Iseseisvuse manifest loeti päev hiljem ette ka selles pühakojas, kus me praegu viibime.
Vaid kiviviske kaugusel ajaloolise teatrihoone asupaigast on ajalooline gümnaasiumihoone, kus lisaks Konstantin Pätsile on õppinud terve plejaad Eesti riigi rajajaid ja ülesehitajaid. Olen arvamusel, et koolihoone esine ringristmik on ülimalt sobiv paik, et teha lõpuks ometi teoks ammuräägitud skulptuuriansambel Eestimaa Päästmise Komitee liikmetest. Seal seisaksid seljad vastamisi Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik ning neile lisaks iseseisvuse manifesti väljakuulutaja Hugo Kuusner. Selline kooslus oleks Pärnu tunnusmärk – Eesti Vabariigi sünnilinna tunnusmärk.
Muidugi tuleks kõnesolev haarav taies luua kõige kõrgemal kunstitasemel. Selleks tuleks välja kuulutada vastav kavandivõistlus. Võib-olla oleks kõige õigem korraldada võistlus rahvaalgatuse, s. t. korjanduse abil. Kui sobiv kavand on olemas, on juba lihtsam kaasata linna, valdade ja ka riigi raha. Kutsun nii Pärnu kui kogu Eesti inimesi selle ettepanekuga ühinema. Pühitsegem Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva selle riigi sünnilinnas väärikalt!
Head kirikulised!
Täna langetame pea Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birgi, Ants Piibu, Juhan Kuke, Friedrich Karl Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Teemanti, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warma, Tõnis Kindi, Heinrich Marga ja Lennart Mere mälestuse ees.
Igaüks täna mälestatavaist oli suur ise viisi. Neil võis omavahel olla palju eriarvamusi, kuid oli midagi, mis neid kõiki ühendas. See oli armastus sinimustvalge lipu vastu, armastus oma maa ja rahva vastu. See oli kustumatu vabadusejanu. Olgu nende armastus eeskujuks Eesti tänastele ja tulevastele põlvedele!
Head koosolijad!
Kõige lõpetuseks tahaksin tänada kõiki, kelle hoole ja vaeva tulemusel oleme võinud täna koos olla ja üheskoos oma riiki ning riiklust, oma minevikku, olevikku ja tulevikku mõtestada. Tänan Eesti Evangeelset Luterlikku kirikut eesotsas peapiiskop Andres Põdraga, Eliisabeti kogudust eesotsas praost Enn Auksmanniga, diakon Rando Lillepat, koguduse peaorganisti Jaanus Torrimit ja segakoori Endla Karin Veissmanni juhatusel. Tänan samuti apostliku õigeusu preestrit Ardalion Keskküla.
Meie eriline tänu kuulub neile, kes nägid suurt vaeva Pätside maja mälestustahvli valmimisel – iseäranis täname Tiina Tojakut, ka kiviraidur Ülo Kirti. Suur tänu maavanem Andres Metsojale, muuseumijuht Aldur Vungile, Mark Soosaarele, Matti Pätsile.
Olgu tänatud meid toetanud Raeküla rahvas, kooliõpetajad ja õpilased, samuti kõik lippurid – s.h. eriti Urmas Saard ja Mart Nõmm Eesti Lipu Seltsist. Ja kõike ühendav aitäh kuulub muidugi Elle Leesile – ilma kelle ennastsalgava hooleta oleksid paljud asjad lihtsalt tegemata.
Südamlik tänu kõigile kirikulistele, kes meie riigivanemate mälestust ja Eesti vastupanuvõitlust täna nõnda oluliseks on pidanud!

Kestku Eesti Vabariik üle aegade!

tagasi lehekülje algusesse


Kõne Friedrich Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamisel Hallistes 5. septembril 2011

Ksv! Tauri Hütt
Korp! Fraternitas Estica vanamees

„Võitlus oma aadete eest pole olnud alati kerge, kuid ikka on ta olnud ilus ja jätnud mälestusi, mis on kustumatud. Need mälestused on kalliks varaks, nad vaimustavad noori ja annavad jõudu vanemaile. Nad on selleks aluspinnaks, millele Fraternitas Estica ehitab enda tuleviku – õiglaselt, vahvalt ja ustavalt.”
Nende Friedrich Karl Akeli poja, tollase esimehe Friedrich Akeli sõnadega algas 1932. aastal ilmunud Üliõpilaslehe Fraternitas Estica 25. aastapäevale pühendatud erinumber.
Kallid pidulised, daamid ja härrad!
Täna 140 aastat tagasi sündinud erakordset eestlast, kelle sünnipäeva me Hallistes tähistame, võin mina nimetada oma vennaks – ja see on võimas tunne!
Minu vend on eestlane, kelle teod räägivad enese eest ja neid on ühe inimese kohta üle ootuste palju, millega ennast Eesti ja ka rahvusvahelisse ajalukku kirjutada – arst, mitmete seltside ja oluliste ettevõtete esimees, linnavolikogu juhataja, diplomaat, Eesti esindaja rahvusvahelises olümpiakomitees, välisminister, riigivanem ja korporatsiooni asutajaliige. Lisaks kõigele suutis Friedrich Akel anda oma märkimisväärse panuse ka jõuliselt tärkavasse Eesti üliõpilaskonda ning selle arengusse.
Nagu minu eelkõnelejast võis aru saada, ei olnud tänase päevakangelase panus Eesti Üliõpilaste Seltsi arengusse väike, kuid lisaks sellele ja Akeli panusele meie riigi arengusse on Eestimaal hulk sinirohevalget värvi teklit sügaval südames hoidvaid mehi, kelle jaoks on Friedrich Akel auvilistlane, üks korporatsiooni asutajaliikmetest ja idee kandjatest.
Korporatiivne mõttelaad oli Friedrich Akelil sügaval hinges. Akel on kirjutanud: „Korporatsiooni kui ühingu omapära seisab selles, et ta valib, kasvatab, köidab ühte ja vennastab omi liikmeid, juhtides noori seltsimehelikul vahekorral põhjeneva distsipliini varal julgete, ausate ja teguvõimsate haritlaste ridadesse. /.../ Vennastuse aatest puhtamat ei saa keegi noorsoole pakkuda. See on ühtlasi parim side noorte ja vanade vahel, mis teeb üksiku ja hulgad võimsaks ja tugevaks eluvõitluse vastu. /.../ Toetagem noorsoo loomulikku kalduvust – otsida ja leida venda, mida võimaldab kaasaelamine intiimühingus, nagu seda on korporatsioon.”
Akel oli mees, kes jäi igas olukorras ja tegevuses truuks oma korporatsiooni lipukirjale „Teos õiglane ja vahvas, ustav sulle, Eesti rahvas.”
Kallid kuulajad! Olgem õiglased ja vahvad ning mis peamine – ustavad iseendale, oma põhimõtetele ja Eesti Vabariigile. Ning tundkem rõõmu selle üle, et saame eeskuju võtta ja austada Friedrich Karl Akeli suguseid suurmehi vaba ja uhke rahvana.
Vivat in aeternum dr Friedrich Karl Akeli mälestus!

tagasi lehekülje algusesse


Kõne president Konstantin Pätsi haual 30. juulil 2011

Peeter Talvar
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum juhatuse liige
Korp! Fraternitas Estica vilistlane

Austatud presidendi hauale kogunenud!

Täna 71 aastat tagasi lõppes ühe perekonna tavapärane elu. Venemaale küüditati president Konstantin Päts, tema poeg Viktor, minia Helgi, pojapojad Matti ja Enn ning vabatahtlikult läks perekonnaga kaasa kauaaegne teenija Olga. Siis ei teadnud veel keegi, et tuhandeid Eesti Vabariigi kodanikke tabab vähem kui aasta pärast sama saatus. Rahva teadlikku hävitamist alustati aga tema juhtidest. 1940.–41. aasta juunis-juulis vahistati ja viidi Venemaale või lasti kohapeal maha suurem osa Eesti Vabariigi poliitilisest eliidist – sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner, riigivanemad Jüri Jaakson, Ants Piip, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, Friedrich Karl Akel. See nimekiri on muidugi palju pikem.
Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses ilmunud artikleid, kus soovitatakse mineviku unustamist. Justkui küüditamiste liigne meenutamine on vanade haavade uuesti lahtikiskumine ja halamine raske mineviku üle. Mina küll sellist tendentsi ei näe. Meenutagem kas või ülemöödunud aastal Tallinna noorte poolt algatatud küünalde süütamist 25. märtsil 1949. a küüditatute mälestuseks Vabaduse väljakul ja käesoleval aastal ka Tartus Raekoja platsil.
Meie sõjaeelsetest riigimeestest on kirjutatud juba mitmeid raamatuid ja artikleid nii meil kui üle lahe Soomes. Paraku on need põhiosas riigijuhte halvustavad. Ma ei tea, miks see nii on. Ainult halba kirjutades ei muutu ju kirjutaja ise paremaks. Vihkamine ei vii eesmärgile. Seda võime näha kas või nädalpäevad tagasi Norrat tabanud tragöödiat meenutades.
Muidugi tuleb ajalugu igakülgselt uurida. Konstantin Päts oli Eesti Vabariigi president, aga samas ikkagi inimene, kes ka eksis. Kuid kindlasti ei olnud ta mees, kes Eesti riigi maha müüs. Riigi, mille sünni ja edu nimel oli ta elanud. Me peame õppima ajaloost seda, mida tehti valesti ja mida õigesti. Ainult nii saame kindlustada selle, et seitse aastakümmet tagasi toimunud õudused iialgi ei korduks.
Lõpetagem virisemine. Mulle meeldib see, millise heatahtliku huumoriga kirjutab Konstantin Pätsist, Johan Laidonerist teistest sõjaeelsetest riigijuhtidest kirjanik Andrus Kivirähk. Rahvas, kes suudab naerdes hüvasti jätta oma minevikuga, on terve rahvas. Me peame õppima andestama, kuid ei tohi unustada.
Lõpetuseks meenutaksin Konstantin Pätsi venna, kooliõpetaja ja vaimuliku Nikolai Pätsi saatust, kellel erinevalt oma vennast oli õnn surra Eestis. Nikolai Pätsi sünnist möödub veidi enam kui kuu aja pärast 140 aastat. Tema haud Tallinna Siselinna kalmistul, paari sammu kaugusel Tallinna linnapea ja Tartu rahu arhitekti Jaan Poska hauast, on unustusse vajunud. MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum liikmed on kahel korral käinud omaalgatuslikult hauda korrastamas. Nikolai Pätsi sünniaastapäeva eel oleks aga vaja ette võtta põhjalikum korrastamine. Ma loodan väga, et koos Eesti riigi, Tallinna linna ja EAÕKga saame sellega hakkama!

tagasi lehekülje algusesse


Kõne Aleksander Warma 120. sünniaastapäeva tähistamisel
22. juunil 2010 Metsakalmistul

Reet Naber
Eesti merevägi

Austatud koosolijad!

Oleme siin, et mälestada üht meie riigi olulist isikut, Aleksander Warmat, kelle sünnist homme möödub 120 aastat.
Aleksander Warma võitles Eesti iseseisvuse eest, ta on kaitsnud Eesti riiki nii mereväelase, diplomaadi kui juristina. Paguluses oli tema juhtmõtteks tegutseda meie riigi taasiseseisvumise ja jätkuva tunnustamise eest.
Harjumaal Viinistus kalamehe-taluomaniku pojana sündinud mehel tuli oma elus täita palju vastutusrikkaid ülesandeid nii kodumaal kui väljaspool. Tema elutee oli keeruline ning nii mõnestki algselt plaanitust tuli olude sunnil loobuda. Nii sai saatuslikuks õpetajaks saamise soovile vanemate kolimine 1906. aastal Soome Kabbölesse Porvoo kandis. Meremeheks saamine läks alguses ka tööpuuduse ja kehva tervise tõttu konarlikult, kuid tugeva tahtmisega lõpetas Aleksander Warma Käsmus ja Narvas merekooli vastavad klassid ning andis ära kaugsõidukapteni eksamid. Laevasõitu jätkus I maailmasõjani, mille puhkemisel ta diplomeeritud meremehena mobiliseeriti, teenida tuli peamiselt Suomenlinnas abilaevadel, aga ka kapteniabina laevadel, mis panid miinivälju Riia lahte ja Muhu väina. Sõja ajal tegi ta ära ka lipnikueksami, saades seega mereväeohvitseriks.
1918. a märtsis saabus Warma läbi Petrogradi ja Narva Tallinna ning jõudis 30. märtsil registreerida end Eesti Diviisi staabi Mereväe jaoskonnas. Kuid ametikohale teda ei jõutud määrata, kuna mõned päevad hiljem saatsid Saksa okupatsioonivõimud Eesti rahvusväeosad laiali.
11. novembril 1918 avalikult tegevust alustanud Kaitseliidu Mereväe osakonna nimekirjades leiame ka Aleksander Warma nime ning sama aasta 24. novembril määratakse ta tegevust alustanud Eesti Sõjaväe Peastaabi Mereväe Valitsuse koosseisuosakonna ülemaks.
Täita tuli erinevaid väga vastutusrikkaid ülesandeid. 1919. a suvest oli ta Merejõudude staabiülem. Kuna admiral Johan Pitka oli ise sageli laevadega merel või muid asju ajamas, jäid tihtipeale staabiülema õlule praktiliselt kahe mehe tegemised.
Lõplikult Warma oma saatust mereväega siduda ei tahtnud, kuigi ta sooritas ka riviohvitseri eksamid. Pärast rahu sõlmimist palus ta end viia rahulikumale ametikohale, mida kindral Laidoner ka tegi. Esmaseks ülesandeks oli materjali kogumine teose “Merevägi Vabadussõjas” jaoks, mis ilmus 1926. aastal. Eesti omariikluse lühikest, kuid keerulist ja kariderohket ajalugu on ilmestanud ja väärtustanud just sellised meie rahvuskaaslased nagu Aleksander Warma. Kaugesõidukapten, mereväe staabiülem, jurist, diplomaat, Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis välisminister ja kohtuministri kohusetäitja, peaministri asetäitja ja välisminister, peaminister presidendi ülesannetes – nii palju tööd ja vaeva ning ennekõike vastutust mahtus Aleksander Warma kaheksakümnesse eluaastasse.
Ka juriidilise tööga alustas ta juba mereväes. Peamine huvi oli tal rahvusvaheline õigus, mida ta ka Tartu ülikoolis õppima asus. 1924. aastal lõpetas ta I järgu diplomiga magistrikollokviumi, sooritas avalik-õiguslikus tsüklis peaainega rahvusvaheline õigus 1928. aastal mag. jur. tööga “Enamsoodustusklauselist kaubalepingutes”.
1925. a kevadel kutsuti ta tööle välisministeeriumi juriidilise büroo juhatajaks, kuhu läks huvist rahvusvahelise õiguse vastu. Töötas selles ametis kaks aastat, võttis 1925. a osa Genfi Tööbüroo konverentsist Eesti valitsuse esindajana. Seejärel oli välisministeeriumi administratiiv-juriidilise osakonna juhataja ja võttis 1930. a märtsis osa I rahvusvahelise õiguse kodifitseerimise konverentsist Haagis.
Mereteemast ta eemale ei jäänud. 1924. aastal oli ta töötanud haridusministeeriumi ülesandel välja merekoolide kodanikuõpetuse ja merekaubanduse seaduse õppekavad, 1925. a määras valitsus ta kohtuministeeriumi juurde moodustatud mereseaduste väljatöötamise komisjoni alaliseks liikmeks, kus tegutses mereteenistuse seaduste väljatöötamisel.
1931. aastal algas Warma diplomaatiline tegevus saatkonnanõunikuna Moskvas.
Sümboolselt algas tema viimane välislähetus, Eesti saadikuna Soomes, samal ajal, kui algas sõda Soome ja Venemaa vahel. Sestpeale määraski Euroopa sõda tema edasise saatuse. Ta oli üks neist saadikuist, kes uue, Nõukogude valitsuse poolt antud käsu tagasi pöörduda täitmata jättis. Tema oli mees, kes ei tunnustanud uut valitsust ja esitas Soome välisministeeriumile noodi, et seoses Eesti vägivaldse liitmisega Nõukogude Liitu Helsingi saatkonna tegevuse ajutiselt katkestab alates 1940. aasta 7. augustist. Seda kirja oli tema järglasel Lennart Meril kindlasti rõõm Soome presidendile ulatada. 1940. aastast tegutses Warma veel Soomes, aga pärast Soome ja Venemaa rahulepingut läks Rootsi. Ta oli üks aktiivsemaid väliseestlaste poliitilisi juhte. Alates 1953. aastast oli ta Eesti valitsuses eksiilis mitmel ministrikohal ning alates 30. märtsist 1963 kuni surmani eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes.
Eksiilis jätkus Warmal energiat tegevuseks paljudes poliitilistes, rahvuslikes ja kultuurilistes organisatsioonides, millest nimetagem järgmisi: Eesti Liberaal-Demokraatlik Koondis (üks loojatest, abiesimees, esimees ja auesimees; osalenud Liberaalide Uniooni kongressidel ja konverentsidel); Eesti Rahvusnõukogu; Eesti Rahvusfond (juhatuses ja üks asutajatest); Euroopa Liikumise Eesti Rahvuskomitee (juhatuses, esindanud komiteed Euroopa Liikumise Rahvusvahelises Nõukogus); Balti Komitee; Euroopa Ikestatud Rahvaste Nõukogu (ACEN) Stockholmi delegatsioon (esimees); Eesti Komitee (asutajaid, kogu aeg asemikekogu ja juhatuse liige, olnud juriidilise ja kultuurkomisjoni esimees); ajaleht Teataja (välispoliitikatoimetaja, toimetuse ja kolleegiumi liige); Rootsi-Eesti Õpperaamatufond (juhatuses); Eesti Algkooli Sõprade Selts (juhatuses) jt. Ta korraldas eesti kunsti ülevaatenäitusi, oli ka ise kunstikoguja ning meremaalija.
Aleksander Warma oli 1960. aastail eesti välisvõitluses ja organisatsioonide vahel Rootsis varem tekkinud lahkhelide tasandaja, liites Eesti Rahvusnõukogu ja Rootsi Eestlaste Esinduse ringkondi. Teda tunti hästi nii Rootsi kui ka Euroopa liberaalses liikumises.
Aleksander Warma elutee lõppes 23. detsembril 1970.

tagasi lehekülje algusesse


Kõne Eesti lipu päeval 4. juunil 2011 Pärnus

Trivimi Velliste
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees

Austatud härra maavanem ja linnapea! Daamid ja härrad! Head lipukandjad ja pillimehed! Vanad ja noored! Lugupeetavad Eesti lipu austajad!

Meie, eestlased, oleme teatavasti väga vana rahvas ja oleme uhked, et meil on ka üsna vana lipp. Eriliseks muudab selle lipu aga tõsiasi, et meie esmalipp on reliikviana säilinud – läbi kõigi ajalookatsumuste. Siiski teame: suurema osa – kaheksa aastakümmet – meie lipu 127 aastast oleme sunnitud olnud seda lippu peitma või mõnel juhul koguni maha salgama. See pole olnud kerge saatus! Aga inimene tahab kummalisel kombel ikka seda, mida tal parajasti pole. Kui sinimustvalge lipu heiskamine oli valju karistuse ähvardusel rangelt keelatud, oli selle keelu rikkumine suur sangaritegu. Sellest unistati palju ja kaua, aga seda julgesid vaid vähesed. Kui aga sinimustvalge lipu heiskamine muutus lihtsamast lihtsaks, hakkasid paljud ütlema: ah, ei viitsi!
Kuid lipu heiskamine on üks viise, kuidas me kinnitame üksteisele oma ühtekuuluvust – isegi kui mingites üksikasjades on meil erimeelsusi. Lipu heiskamine on otsekui iga kord uuenev tõotus: koos oleme tugevamad! See on ühtlasi kinnitus: need oleme MEIE. Ilma meie-tundeta pole maailmas võimalik täisväärtuslikult elada.
Seega, lipu heiskamisel on palju suurem tähendus kui pelgalt hea tava. Meie lipp kannab meid tulevikku nii parematel kui halvematel aegadel. On oluline, et just noored sellele mõtleksid, sest meie lipp on kõige tähtsam just nimelt noorte jaoks. Põhjus on lihtne – nende päralt on kõige rohkem aastaid seda lippu tuleviku poole kanda.
Nagu me teame, otsivad noored aina uut. Vahest on hea, kui nad õpivad ka meie vana lippu nägema uue, värske pilguga. Eesti Kooriühingus on idanenud mõte: ehk kuulutada välja võistlus, kuidas igal aastal 4. juunit kõige paremini, kõige meeldejäävamalt pühitseda. Kas luua selleks puhuks uusi heliteoseid või kujundada olemasolevatest huvitavaid kavu? See mõte väärib tõsist edasiarendamist!
Märkimisväärne on Pärnumaa (ja just Sindi) noorte algatus minna appi eakatele majaomanikele, kes vanuse ja tervise tõttu ei saa enam redelile ronida, kuid rõõmustaksid väga, kui ka nende ukse juures lehviks sinimustvalge lipp. See mõte sai kõigepealt teoks niisiis Sindis, kus on ka hoiul Eesti Lipu Seltsi 127 noormaalmõõtmes sinimustvalget lippu – needsamad, mis praegu siin Rüütli platsil on uhkes rivis.
Sindi gümnaasiumi õpilased ja mitmed teised väikelinna noored võtsid kätte ja kõndisid emadepäeval läbi tänavad maja maja järel ja küsisid viisakalt, kas nad tohiksid aidata lippu heisata. Mõnelgi puhul vastati, et lippu ei peagi heiskama, see on vabatahtlik ja abi pole tarvis. Kuid oma üllatuseks märkasid noored, et mõnegi keelduja ukse kõrval lehvis peagi riigilipp! Jutt oli siiski mõjunud!
Hea eeskuju on nakkav. Loodan, et järgmistel lipupäevadel ilmub sel viisil majadele aina rohkem sinimustvalgeid lippe – ilma sundimata, ilma näägutamata, just nagu võluväel.

Head Eesti lipu sünnipäevalised!
Täna on sobiv meenutada, et Eesti riigi 100. sünnipäevani pole jäänud enam palju aastaid. Rahvad, kes on saanud kaua ja takistamatult oma riiki ehitada, on ammugi püstitanud silmapaistvad ausambad oma riigi rajajatele. Viie aasta pärast möödub poolteist sajandit Jaan Poska sünnist. Kiiduväärsel kombel on Tallinnas Kadriorus taastatud tema esinduslik kodu.
Seevastu Eesti riigi rajaja, esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi Konstantin Pätsi lapsepõlvekodu Raekülas (Riia mnt 273) on üsna kurvas olukorras. Hea vähemalt, et üks lilleärigi seal tegutseb – majas on veidigi elu. Aga see olukord pole selle maja vääriline. Kas mõni ameeriklane suudaks ette kujutada, et George Washingtoni lapsepõlvekodu jäetaks saatuse hooleks? Samasugune hull olukord on Tartus Jaan Tõnissoni paljunäinud kodumajaga – see on aastaid olnud täiesti hüljatud. Olgugi et Tartu südalinnas on vähemalt Jaan Tõnissoni ausammas.
Eesti Vabariigi pealinnas aga pole selle esimese valitsusjuhi ja riigi esimese presidendi ausammast! Eesti riigi 100. sünnipäevaks tuleks see küll luua! Ja Raeküla kodumaja seinale tuleks kinnitada juba palju varem vähemalt mälestustahvel, kui muuseumi loomiseks pole esialgu jõudu. Pärnu maakond on uhke selle üle, et riik kuulutati esmalt välja just siin, kus me praegu seisame. Ja seda kõike korraldanud Päästekomitee esimees oli sündinud ja kasvanud just siin maakonnas.
Päästekomitee liikmed koos Hugo Kuusneriga, manifesti ettelugejaga, võiksid aga tõepoolest seista pronksi valatuna – seljad vastamisi – ajaloolise gümnaasiumi esisel liiklusringil kõigile nähtavana.

Head sinimustvalge pidupäevalised!
Täna tunneb Eesti Vabariik end vist kindlamini kui kunagi varem. Ent Luuletaja on ütelnud: kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks. Seepärast ongi oluline iga väiksemgi samm, mille me astume oma riikluse tugevdamiseks, oma iseolemise kindlustamiseks.
Igal aastal 4. juunil siia ajaloolise rõdu juurde kogunemine on just selline vajalik samm. Selle sammu väärtus on suurem, kui see esmapilgul paistab. See samm on eeskuju! On sümbol! On lipu tõstmine kõrgele! Just sellepärast väärivad erilist tänu need, kes on võtnud vaevaks siia kohale tulla – lippurid ja pillimehed, kaitseliitlased ja noored kotkad, kodutütred, seltside liikmed ja muidugi maavanem ning linnapea, kes meid täna tervitustega austasid. Meie tänu kuulub ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile, kelle toetuseta olnuks raske täna toime tulla. Maailma suurim sinimustvalge lipp – 7 x 11 meetrit – on täna siin Rüütli platsil. Selle eest täname Jalgpallihaiglat, kes toetab Eesti Lipu Seltsi.
Ja lõpetuseks tahaksin ma eriti tänada lipuseltsi juhatuse liiget ja tegevjuhti Urmas Saardi, kes on aastaid olnud siinse Eesti lipu sünnipäeva hing. Ja muidugi tänan ma südamlikult kõiki, kes talle abiks on olnud – eriti koolilapsi. Nende päralt on tulevik!

Palju õnne kõigile Eesti lipu 127. sünnipäeva puhul!
Suur tänu kõigile!


tagasi lehekülje algusesse


„Jüri Jaakson suure kriisi ajal“
Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010

Jaak Valge

Mul pole just väga sünnipäevakohane teema – rääkida päevakangelase raskete otsustega tegevusperioodist. Teisalt aga pole kahtlust, et mineviku tunnetamise tarvis on kriisi- ja murranguperioodid hoopis tähtsamad kui stabiilsed ajad. Mitte ainult sellepärast, et kriisi käigus improviseeritud otsused annavad ilme kriisijärgsele ühiskonnale, aga ka sellepärast, et just piirsituatsioonides avaldub inimolemus kõige ehedamalt.
See kriis oli oma nime väärt, lääneeurooplaste jaoks õieti juba teine vapustus pärast maailmasõda. Eestlastele olid maailmasõda, Vene revolutsioon ja iseseisvusvõitlus andnud aga ühtlasi uue lootuse ja alguse; sestap ei pruugitud aastaid 1914–1918 Eestis meie tsivilisatsiooni katastroofina teadvustada, ent seda järsem ja muserdavam oli „kas me sellist Eestit tahtsime?“ tunne 1930. aastate alguse suure majanduskriisi ajal.
Me arvame ka praegu end kriisis elavat, ent ekslik oleks tolle aja inimese kriisitaju ette kujutada tänapäeva masu alusel. Juba „masu“ ise väljendab arusaama, et normaalne kasv katkes korraks, kuid pärast on maailm jälle endine. Selle vaate pädevus on omaette teema, millel siinkohal peatuda pole põhjust. Tolle aja kriisitaju esimene erinevus tänapäevasest oligi psühholoogiline: Jaaksoni aja inimesed ei tunnetanud kriisi masuna, vaid terve õhtumaise maailma elukorralduse alustalasid vapustava sündmusena ning paljud, nende hulgas väga paljud targad ja väga targad inimesed kaotasid tasakaalu ja neist omakorda paljud, rohkemad, kui me ehk täna uskuda tahaksime, hakkasid uskuma utoopiatesse.
Teine põhjus oli sotsiaalne. Tolle perioodi Lääne ühiskonna kriitikuks saamiseks ei olnud vaja ebatavalist või ülepingutatud kriitilist inimlikku kaasaelamisvõimet, hüsteerilisi tundeid või alternatiivset uimastikultuuri. Suur depressioon oma töötu noorsoo, näljamarsside, tühja kõhuga magama minevate lastega või demoraliseeruvate talupoegadega ei olnud haigete isiksuste ettekujutus. Eestlased polnud ehk nii haavatavad kui näiteks linnastunud sakslased või ameeriklased, sest maal leidus ikka mõni hõimlane, kes otsesest näljahädast päästis. Kuid teisalt oli kriisi vältel just agraarkaupade hinnalangus suurim ja siin oli Eesti kui põllumajandussaaduste eksportijamaa kaotus, mis laienes kogu majandusele, paratamatult väga suur: põllumajanduse turutoodangu väärtus kahanes peaaegu kaks korda, nii et piimaliitri eest maksti 2 senti – 20 korda vähem kui sama koguse keskmise õlle eest. Riigi eelarve tulud kahanesid 30%, ekspordi maht vähenes tugevasti, kuid veel enam, isegi üle kahe korra vähenes ekspordi väärtus.
Ehkki me alati oma „võitjate ajaloo“ voolusängis ajalugu tänase ideoloogia valguses nähes ehk teistmoodi oleme harjunud arvama, pole tegelikult minevikus neid sündmusi või tegevusi just üleliia palju, mille tähendust üheselt hinnata on võimalik. Aga suure kriisi aegse Eesti majanduspoliitika positiivne võtmemeede kuulub küll nende hulka – see oli devalveerimine. Ja nüüd tähelepanu – see ei ütle mitte kõige vähematki tänase masu meetmete kohta.
Devalveerimise said Eestis läbi viia kolm asutust: parlament, valitsus määrusega, mida oleks pidanud aktsepteerima Eesti Pank, ja Eesti Pank ise. Eesti Panka juhtisid nõukogu, juhatus ja president. Panga poliitika määrasid eelkõige juhatus ja president, kelleks oli 1926. aasta lõpus valitud Jüri Jaakson. Nii oli Jüri Jaakson selles küsimuses kõige mõjukam isik. Siinkohal tuleb veel kohe märkida, et ehkki Eesti rahapoliitika üldisi suundi otsustasid ka parlament ning valitsus, Jaaksonil tegelikult Eestis stabiilseid partnereid ei olnud. Kriisieelse aja suhteliselt hästi vastu pidanud Eesti poliitiline süsteem jõudis nüüd ilmselgelt ummikusse: 21 kuu jooksul, mil devalveerimise teema päevakorras oli, juhtis Eestit viis valitsust, kelle sisuline valitsemise aeg, kui valitsuskriisid välja arvata, oli vaid keskmiselt 3–4 kuud. Omavahel intriigitsev parlament keskendus aga peamise küsimusena uue põhiseaduse arutelule, mis oli rahvasaadikute jaoks oluline eriti seetõttu, et populaarsust võitvate ideede kohaselt pidi parlamendiliikmete arv poole või rohkema võrra vähenema.
Devalveerimine muutus Eestis aktuaalseks peale Inglise naelsterlingi langust 1931. aasta septembris. Eesti kroon, nagu suurem osa tolle aja maailmavaluutasid, oli kullastandardil, õigemini kullavahetusstandardil, mis tähendas seda, et Eesti kroonil oli kindel kullasisaldus ja keskpangal kohustus vahetada Eesti kroonide eest kindla hinnaga piiramatus koguses vähemalt ühte kuldvaluutat ja vastupidi. Muidugi müüdi tegelikult ka kulda ja teisi valuutasid. Kuldvaluutaks ja reservvaluutaks oli aga igati loogiliselt valitud Inglise naelsterling. Kuid 1931. aasta suvel oli alanud Euroopa rahanduslike kokkuvarisemiste laine, mille käigus peatasid oma valuuta konverteeritavuse Austria, Saksamaa ja nende sündmuste mõjul veel mitu Kesk- ning Ida-Euroopa riiki. Hilissuvel levis paanika Londonisse, sest majandusagendid arvasid, et Inglise naelsterling on ohus, ja nad üritasid naelsterlingeid vahetada kulla, dollari või frangi vastu. 21. septembril, pärast varude ja laenude ammendumist, devalveeriti Inglise naelsterling 20%. See oli senise, üle 100 aasta kestnud maailma rahanduskorralduse lõpp ning kui see väljend piisavalt dramaatiline ei tundu, siis võib öelda ka, et tänasele majanduskorrale viinud sündmusteahela algus.
Nüüd ei olnud Eestis enam võimalik panga põhikirja ja rahaseadust täita. Kohe kogunes küsimust arutama Eesti Panga nõukogu. Üheks võimaluseks oleks olnud kroon kohe devalveerida, mis oleks tähendanud seda, et naelsterlingitega oleks kaubeldud sama hinnaga, ent kulda oleks saanud osta vähem. Eesti Panga nõukogu läks oma otsustega 21. ja 22. septembrist teist teed, lõpetades naelsterlingi, teiste valuutade ja kulla vaba ostu-müügi. Tollal võimul olnud Pätsi valitsuses arvatud aga esialgu, et tuleb devalveerida.
Edasi hakkas Jaakson avaldama valitsusele survet, et saada Eesti Panga otsustele seaduslik kate ja piirata sissevedu, sest ülehinnatud kroon ähvardas ära kulutada valuuta tagavara. Survevahendiks oli valitsusele 10. juunil lubatud laen. 17. novembril arutati parlamendi rahaasjanduse komisjonis valitsuse eelnõu, mille kohaselt valitsus sai õiguse kehtestada määrusi välisvaluuta ja väärismetallidega arveldamisel. Kõik tehingud välisvaluuta ja väärismetallidega muutusid eelnõu kohaselt Eesti Panga või tema poolt volitatud krediidiasutuste ainuõiguseks. Sisuliselt legaliseeris eelnõu Eesti Panga senised määrused ja see tähendas Eesti krooni vaba vahetatavuse lõpetamist. See oli valuutakontrolli tee, mida mööda olid läinud Saksamaa, Austria ja paljud Ida-Euroopa riigid ja mis oli erinev Inglismaa, Skandinaavia riikide ja Soome devalveerimispoliitikast. Jüri Jaakson kaitses eelnõu komisjonis väga energiliselt. Ka Riigikogus läks see 6. novembril läbi suuremate vaidlusteta. Selle teostamise määrusega 11. novembrist monopoliseeriti suur osa impordist. Eesti Pank aga vabastati valuutamüügi kohustusest ja talle anti valuuta ostu-müügi ainuõigus. Ilma kahtluseta oli just Jüri Jaakson nende otsuste võtmeisikuks. Ta oli kahtlemata Eesti rahapoliitika määramisel esimene, kuid siiski mitte ainus mees.
Kuna Eesti oli saanud nn Rahvasteliidu laenu, oli aastatel 1927–1930 Eesti Panga juures tegutsenud ka Rahvasteliidu Finantskomitee nõuandja Walter Williamson. Ta ametiaeg oli küll otsa saanud, aga ta tundis vastutust Eestis toimuva pärast. Kindlasti oli tal Jaaksoniga ka vahetult peale Inglise naela devalveerimist kontakte, aga ametlikult kirjutas ta Jaaksonile 19. novembril 1931 ning soovitas vastupidist käitumist, st viivitamatut devalvatsiooni. Jaakson ei kiirustanud selle teabe menetlemisega: alles 8. detsembril edastati see kiri Eesti Pangast majandusministrile, kuid koos sellega edastati ka Eesti Panga nõukogu arvamus, mis oli järsult eitav. Selleks ajaks oli Pätsi valitsus nii ehk nii lõplikult poole valinud, sest 20. novembril sai kahtleva Mihkel Punga asemel majandusministriks August Jürman, kes oli krooni senise pariteedi tuline hoidja.
Jaaksonile tuli aga devalveerimist soovitavaid autoriteetseid arvamusavaldusi veel ja veel. 14. detsembril kirjutas seda ka Inglise Panga direktor Otto Niemeyer. Williamson kirjutas uuesti ja veelgi tungivamalt jaanuaris 1932. Kuid kaks päeva varem oli tõsisem diskussioon devalveerimisest toimunud parlamendis. Majandusminister Jürman manas krooni devalveerimise pooldajaid, leides, et sellest mingit sisulist kasu ei ole. Peale selle polnud see tema sõnutsi ka juriidiliselt võimalik, takistuseks 1927. aasta rahareformi läbiviimiseks saadud Rahvasteliidu laenu lepingu tingimus – see, mida Jaakson kindlasti pidi teadma, tegelikult üldse tähtis ei olnud.
Aga nii see asi nüüd jäigi 1932. aasta sügiseni ja avalikkuses kujunes arvamus, et juba seepärast, et mitte õõnestada Rahvasteliidu ees oma usaldusväärsust, ei saa Eesti devalveerida ning majandusliku kasu-kahju üle pole seetõttu eriti mõtetki arutleda. 1932. aasta juulis oli võimule tulnud Karl Einbundi devalveerimist pooldav valitsus, kes küsis Eesti Pangalt laenu. 24. augustil Eesti Panga nõukogu keeldus.
1932. aasta augustis tuli aga Eestisse Rahvasteliidu laenu hooldaja prof Albert Janssen delegatsiooniga. Nemad soovitasid konfidentsiaalselt Jaaksonile ning valitsuse liikmetele devalveerida, st soovitus tuli just institutsiooni poolt, keda Eesti avalikkus pidas peamiseks devalveerimise takistuseks. Kuid sõltumatult Rahvasteliidu soovitustest ning neid teadmata arutati küsimust 6. septembril uuesti parlamendis. Riigikogu nõudis valitsuselt hääletustulemusega 70 ühe vastu kõigi abinõude tarvituselevõtmist rahaväärtuse hoidmiseks!
20. septembril oli Eesti rahanduse olukord arutusel Rahvasteliidu Finantskomitees. Janssen iseloomustas Eesti majanduse olukorda raskena, mille üheks põhjuseks pidas ta ka Eesti otsust jääda kullaalusele. Janssen toonitas, et Eesti on kullaalusel ainult nominaalselt, kuna Eesti Panga kõrval tegutseb must börs, kus, nagu Soomes ja Rootsiski, makstakse Eesti krooni eest 15–20% vähem. Krooni kursi hoidmiseks on Eesti pidanud kasutusele võtma rea äärmiselt drastilisi abinõusid, mille tagajärjel majanduselu järjest rohkem tardub. Järgnenud arutelu tulemusena nenditi, et Rahvasteliidu Finantskomitee kontaktid Eestiga on nõrgad ja soovitati määrata taas Eesti Panga juurde Finantskomitee nõuandja. Küsimust peeti kiireloomuliseks ja Eesti esindajal paluti Eesti seisukohast teada anda niipea kui võimalik, juba mõne päeva jooksul. See teave edastati Eesti esindaja Schmidti poolt Jüri Jaaksonile palvega valitsusega selles küsimuses kontakti võtta ja teda kiiresti, võimaluse korral telegraafi teel informeerida. Seda võiks pidada Finantskomitee delikaatseks sammuks, et juhtida Eesti devalveerimise teele. Kuid ka sellest ei juhtunud midagi. Parlamendi rahaasjanduse komisjonis arutati seda ettepanekut alles 18. oktoobril. Valitsus saatis oma negatiivse otsuse alles 26. novembril. Pole ka imestada, sest pärast vahepealset pikka valitsuskriisi oli 1. novembril kinnitatud taas ametisse Konstantin Pätsi krooni devalveerimise vastu olev valitsus.
Kuid vahepeal olid professor Jansseni arvamused Soome ajalehe vahendusel teatavaks saanud ja neid kommenteeris elavalt siinne ajakirjandus. Seega senised argumendid devalveerimise vastu enam ei sobinud. Päts tegutses temale omase otsustavuse ja meetodiga – ma küll ei tea, kas Jaaksoni heakskiidul, aga tõenäoliselt – ja igatahes 22. novembril esitas ta parlamendis eelnõu, mille järgi tuli keelata karistusähvardusel krooni devalveerimise propaganda. Ja pärast tuliseid vaidlusi võeti eelnõu parlamendis vastu.
Alles siis, kui parlament oli diskussiooni keelustanud, arutas Rahvasteliidu nõuandja küsimust ka Eesti Panga nõukogu. Kirjas Finantskomiteele leiti, et nõuandja vaated majanduspoliitikale on teada, aga Eesti Pank ei saa ajada sarnast majanduspoliitikat, mis käib risti vastu Riigikogu poolt heakskiidetud valitsuse majanduspoliitikale, ning pank peab loobuma nõuandja ametisse seadmisest. Aga kaks ja pool kuud varem, kui Finantskomitee tegelikult vastust soovis, oli kõik ju teisiti – võimul oli devalveerimist pooldav valitsus ja Riigikogu ei olnud seisukohta devalveerimise suhtes võtnud. Pole mingit põhjust arvata, et see oli Jaaksoni hooletus, mispärast vastus nii kaua viibis.
Rahvasteliidu Finantskomitee istungil arutati nüüd Eesti olukorda uuesti 1933. aasta 16. ja 17. jaanuaril. Seekord osales ka Jüri Jaakson. Tagasisõidul peatus ta Pariisis, Berliinis ja Riias, st nendes riikides, kus ei devalveeritud, ja pidas läbirääkimisi ning mõttevahetusi sealsete keskpankade juhtidega. Finantskomitee istungist andis Jüri Jaakson Eesti avalikkusele tendentslikke teateid: kroonist olevat kõneldud vaid möödaminnes, nimelt prof Janssen küsinud, kas ei oleks kasulikum olnud loobuda kullastandardist. "Sellele viipele andsin kindla vastuse otsuse näol, mis riigikogu ja vabariigi valitsus on teinud krooni hoidmise asjus, millega ka finantskomitee liikmed nõustusid." 19. aprillil 1933 tuli Eesti Panga nõukogus arutusele valitsuse palve lubada eelarvekulude tasumiseks uuesti laenu kuni 5 miljonit Eesti krooni. Nõukogu juhatuse ettepanekul ei keeldunud laenust. Võimul oli ikka Konstantin Pätsi senist kurssi pooldav valitsus.
Kauaks ta sinna siiski ei jäänud. Kevadel tuli võimule Jaan Tõnisson ja otsustas ka krooni maksku mis maksab devalveerida. Ma ei tea, kas ja mida rääkis Tõnisson oma endise erakonnakaaslase Jaaksoniga, aga kui ta isegi rääkis, siis Jaakson igatahes selles küsimuses erilist koostöötahet küll ei näidanud. Pigem võis ta Tõnissonile öelda, et ainult valitsuse määrust krooni devalveerimise kohta, ilma Riigikogu nõusolekuta, ei võeta Eesti Pangas täitmisele. Riigikogus tuli küsimus arutusele 27. juunil. Valitsus küsis parlamendi nõusolekut devalveerimise määruse andmiseks ning sidus küsimuse usaldusega. Ülimalt piinliku arutelukäiguga koosolekul läks otsus ülimalt napilt läbi. See oli minu arvates ühtlasi Tõnissoni poliitilise karjääri tipp, aga paljude arvates ka lõpp.
Pärast Riigikogu toetusotsust andis Eesti Panga juhatus mõista, et otsust täitma ollakse sunnitud. Eesti Panga juhatuse ettepaneku formuleeringus nõukogule märgitakse, et kui ka seda parlamendi heakskiidu saanud otsust täitmisele ei võeta, võib parlament oma tahte läbi suruda seadusega ja kuna vahepeal võib tekkida segadus, tuleks Eesti Pangal tegutseda kooskõlas seadusandliku võimuga ning selle tahte kohaselt.
Pärast devalveerimist muutus majandusolukord paremaks peaaegu kohe, sellega sünkroniseerus üldine konjunktuuri paranemine maailmas. Ent kriisi hind Eestile – mis võinuks olla madalam varasema devalveerimise korral – oli tugev riigi sekkumise suurenemine. Sisse oli viidud valuutakontroll, impordilitsentsid, hindade regulatsioon, riigi monopolid ja eksporttoetused põllumajandusele. Veel suurem oli hilise devalveerimise hind Eesti sisepoliitikale – just devalveerimise küsimus tegi valitsused veel ebastabiilsemaks ning lõhestas Eesti erakonnad.
Miks Eesti Pank ja ilmselgelt Eestile parimat soovinud Jüri Jaakson nii käitusid? Mingid faktid, antud juhul Jaaksoni tegevust iseloomustavad faktid on tähendusrikkad ainult selles kontekstis, kus nad aset leidsid. 1930. aastate alguse kontekstis tähendas devalveerimise kui majanduspoliitilise sammu tunnustamine varasemast erineva majandusliku mõtlemise omaksvõtmist. See eeldas aga paindlikkust ning stereotüübivabadust. Küsime kõigepealt, kas oli üldse alust loota Eestis selles küsimuses stereotüübivaba mõtlemist?
1930. aastate alguse arusaam devalveerimisest oli kogu maailmas teistsugune kui kaasajal. Kõigepealt oli rahakursi väärtuse hoidmisel igal pool suurem prestiiêimaik. Esimese maailmasõja eelne kullastandardil põhinev maailmamajandus, mil inflatsioon aastakümnete vältel jäi minimaalseks, oli stabiilsuse musternäidiseks suurema osa eurooplaste silmis. Sakslased, austerlased, ungarlased, poolakad, lätlased, eestlased, bulgaarlased, rumeenlased, kreeklased ja portugallased olid kogenud Esimese maailmasõja järgsetel aastatel majanduselu laastavat ja pahupidipööravat, rikkaid vaesestavat ja spekulante majandusmagnaatideks tegevat inflatsiooni, mis oli nende rahaühiku algsest väärtusest alles jätnud vähem kui 5%. Devalveerimist ja inflatsiooni ei osatud tavaliselt üksteisest eraldada. See kõik oli üsna värskelt meeles, toimunud ainult kümmekond aastat tagasi, meie mõistes nagu aastal 2000.
Kui me nüüd koostaksime tabeli, kus jagaksime Euroopa riigid esiteks rängemalt ja kergemalt 1920. aastate alguse inflatsioonihädad üle elanuteks ja sinna kõrvale kahte tulpa sätiksime 1930. aastate alguses devalveerimispoliitikat kasutanud ning sellega venitanud riigid, saame suisa rabava seaduspärasuse – kõikides riikides, ilma eranditeta, kus maailmasõja järgselt oli inflatsioon jätnud rahaühikust järele alla 5%, lükati kriisiajal devalveerimine edasi. See on see juhus ajaloos, kus minevikust oldi õppinud, kuid valesti õppinud.
Niimoodi taustal vaadeldes selgub, et 1930. aastate alguse kriisikäitumise juured olid tegelikult kümme aastat varasemas ajas ning Eesti Panga ja Jüri Jaaksoni otsused olid Euroopa taustal seaduspärased. Kuid vähe sellest. Esialgu jätsid oma rahaühiku varasemale kulla-alusele ning määrasid sellega oma majanduse pikka stagnatsiooni ka Prantsusmaa, Ðveits, Holland ja Belgia, kus ometi rahanduslikku teavet pidi olema hoopis rohkem kui Eestis. Tuletan meelde, et erinevalt neist polnud juristiharidusega Jaaksonit keegi õpetanud keskpanka juhtima, tema pangandusalased kogemused piirdusid iseseisvuse-eelse Tallinna Linnapanga direktori abiks olemisega aastatel 1914–1918.
Ent süüvigem veel uuesti Eesti olukorda. Siin oli veel hiljem, 1924. aastal, st meie jaoks 2003. aastal, toimunud majanduspoliitiline pööre, mille käigus kippus raha väärtus uuesti käest ära libisema, kuid mis tollal lausa imekombel suudeti stabiliseerida; seejuures ei olnud ka Jaaksoni teened väikesed. Pangandusreform, mille üheks läbiviijaks oli samuti Jaakson, lõppes aga alles 1928. aastal, st nagu meie jaoks justkui 2007. aastal, mis on ju nagu eile. Selle käigus kehtestatud kulla alusel olevat stabiilset Eesti krooni peeti rahvuslikuks uhkuseks. Eesti Panga 1929. aastal väljaantud juubelialbum algab Jaaksoni ridadega: „Iga majanduse nurgakiviks on kindel rahaüksus, kui mõõdupuud majandusliste väärtuste hindamisel. See rahaüksus ei tohi olla kõikuv, ei tohi olla ärarippuv mõnesugustest juhuslistest majanduslikest mõjudest, vastasel korral kaotab ta oma väärtuse kui püsiv mõõdupuu.“ Tollal ei hinnatud küll institutsioonide usaldusväärust, ent julgen arvata, et kriisi eel ja alguses oli just reformitud Eesti Panga usaldusväärsus Eesti institutsioonidest üks kõrgemaid. Igal juhul märksa kõrgem kui parlamendi või valitsuste usaldusväärsus. Suuresti oli Eesti Panga maine just edukalt reformi läbi viinud Jaaksoni teene.
Jaakson oli küll noorpõlves, ahistava Vene tsaarivõimu ajal ilmutanud vasakpoolsuse märke, kuid hiljem väga eduka advokaadina n-ö usaldust müües kujunenud konservatiiviks, mitte aristokraatseks, vaid terve mõtlemisega talupojakonservatiiviks. Suure kriisi aegne käitumine kinnitab seda. Need tema käigud, mida enne kirjeldasin, ei olnud peale sunnitud panga nõukogu või juhatuse poolt, ta pidi neid ise tahtma teha. Rahakursiga manipuleerimine võis Jaaksonile tähendada midagi hõlptulu saamise taolist, mis ei olnud kuidagi kohane temasugusele alalhoidlikule talupoja juurtega esimese põlvkonna valgekraele, kes elus alati kindla peale välja läks ja kellele ei tulnud raha kätte mingi ühe suure slämmi väljamängimise kaudu, vaid rutiinse töö kaudu, nagu isadele ja isaisadele põldu harides. Ning kuigi krooni hoidmise sammud olid kohati salakavalad ja avalikkusele antud teated pooleksitavad, pole täheldatav, et Jaakson oleks eksinud kehtivate seaduste vastu.
Küllap on demokraatlikus poliitikas niimoodi, et mingi poliitilise spektri osa võib meile subjektiivselt mitte meeldida, kuid kõik need on vajalikud. Kui tuua intrigeeriv näide, siis minu arvates vabadussõjalaste patriootliku poliitilise suuna väljalülitamine Eesti poliitikast 1934. aastal määras need otsused, mis tehti 1939–1940, sest allesjäänud opositsioon oli Moskvale veel järeleandlikum kui Pätsi valitsus – ehkki seejuures võime me vapsidesse suhtuda ühte- või teistmoodi. Jaaksoniga seoses aga on selge, et Eesti poliitikas oli väga nõrgalt esindatud just konservatiivne suund. Iseseisvuse eel kandsid konservatiivsust baltisakslased, kes olid nüüd poliitilisest elust välja lülitatud. Konservatiivsust või järjepidevust kannavad institutsioonid, aga 1930. aastate alguse Eestis ei suutnud seda teha valitsused, parlament, lehmakauplevad erakonnad ning 1920. aasta „ultrademokraatlik“, ent üha kindlamini vahetusele minev põhiseaduski. Jaaksonile võis väga loogiliselt tunduda, et Eesti Pangal on peale rahapoliitika ajamise seegi kogu Eesti jaoks veel avaram tähendus. Ning selle funktsiooni – olla mingilgi määral usaldusväärne selles kõigist teistest õmblustest ragisevas majanduskriisimaailmas –, vedas ta läbi kõige rängema kriisiaja välja. Võib-olla oligi paljudele sellise stabiilsuse ankru olemasolu tähtsam kui majanduse käekäik.

tagasi lehekülje algusesse


„JUHAN KUKK JA ETK."
ETK konsultandi Alfons Laari kõne Väike-Maarja vallas Käru külas Juhan Kuke 125. sünniaastapäeva tähistamisel 17. aprillil 2010

Alfons Laar

Juhan Kukke (1885–1942), kelle sünnist möödus 13. aprillil 125 aastat, tunneme esmajoones kui väljapaistvat riigi- ja rahandustegelast. Kuid Juhan Kukk oli ka väljapaistev ühistegelane. Ühistegevusest oli ta huvitatud juba varakult. Üliõpilasaastail töötas J. Kukk Valga ja hiljem Pärnu vastastikuste krediidiühistute asjaajajana ning pärast Riia Polütehnikumi lõpetamist Tartu Esimese Laenu- ja Hoiuühisuse asjaajajana. Seejärel pühendas ta oma jõu eesti ühistegeliku liikumise organiseerimisele.
1911. a sai Juhan Kukest Ühistegevuslehe toimetaja. Teatavasti asutati esimesed kaubandusühingud Antslas ja Sindis 1902. a. Seega olid need ja hiljem asutatud ühingud tegutsenud juba ligi 10 aastat ilma sisulise nõuandeta, ilma huvisid siduva ja sihte ühtlustava kirjandusliku organita, samuti ilma informatsioonita üksteise käekäigust. Märkusena lisagem, et Ühistegevusleht hakkas ilmuma üks aasta varem, selle esimene toimetaja oli A. Hanko.
Paljud ühingud, võiks isegi öelda, et enamus neist olid asjatundmise puudusel ja korratu juhtimise ning erakaupmeeste vastutegutsemise tagajärjel oma tegevuse lõpetanud. Nii nagu ei saa ükski elav organism tegutseda ilma ajuta, nii ei saanud Eesti noor ühistegevuse organism tegutseda ilma juhtiva ja korraldava vaimse keskkohata.
Ühingute koosolekutel kõneldi palju ühise keskkoha vajadusest, nii vaimse keskkoha – ühistegeliku liidu – kui ka ühise kauba sisseostukeskuse – keskühingu – loomise vajadusest. Tarvitajate ühingud seadsid isegi kokku keskühingu põhikirja ja saatsid selle kinnitamisele, kuid kõik need katsed põrkasid vastu võitmatuna tundunud müüri, milleks oli Vene tsaarivalitsus. Nimelt kardeti Eesti rahva separatistlikke püüdlusi, mis võiksid selliste liitude varjus paremaid tegutsemisvõimalusi leida. Tehti mitu katset, kuid kõik need püüdlused läksid esialgu kurtidele kõrvadele.
1913. a asutati Juhan Kuke eestvedamisel Ühistegevuse Nõuandmise Büroo, mis hakkas levitama praktilisi nõuandeid, ühistegevusalast kirjandust ja korraldama ühistegelasi harivaid kursusi. Üheks lektoriks nendel kursustel oli ka Juhan Kukk. Büroo eesmärgid olid ära toodud ajutise korralduse eelnõus, sisuliselt põhikirjas, kuigi sel ei olnud sarnast nimetust. Aga see-eest ei vajanud nimetatud dokument ka kinnitust, mida sel ajal oli teatavasti võimatu saada. Ühistegevuse Nõuandmise Büroo alla läks ka Ühistegevuslehe väljaandmine.
1915. a pandi Juhan Kuke osavõtul alus Ühistegevuse Edendamise Seltsile, mis vahetas välja Ühistegevuse Nõuandmise Büroo. Selts oli juba juriidilise isiku õigustega ja kinnitatud põhikirjaga. Kuidas see võimalikuks osutus? Põhjuseks oli kindlasti 1914. a alanud I maailmasõda, mis muutis Vene tsaarivalitsuse veidi järeleandlikumaks. 1919. a kasvas seltsist välja Eesti Ühistegelik Liit. Juhan Kukk oli selle nõukogu esimees aastail 1919–1930.
Ühistegevuse Seltsi juhatajana osales Juhan Kukk aktiivselt Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse – ETK asutamisel. Majanduslik kitsikus ja kaubanappus sundis sõja-aastatel riigi keskvõimu tarvitajate ühingute kui omaabi asutuste suhtes vastutulelikumaks muutuma. Nüüd leidsid ühingud jälle paraja aja olevat keskühingu põhikirjaga välja tulla. Juhan Kukk koostas põhikirja ja saatis selle 1916. aasta algul Peterburi kinnitamiseks. Põhikiri oli koostatud Varssavi Tarvitajateühisuste Liidu põhikirja eeskujul ja nimeks oli võetud Tallinna Tarvitajateühisuste Liit. Selline nimi oli välja mõeldud nähtavasti põhjusel, et jätta Vene valitsusele mulje, nagu ei oleks tegemist vabariikliku organisatsiooniga.
Võib-olla oleks jälle tulnud aastaid oodata, nagu näitasid eelmised kogemused. Millal oleks põhikiri kinnitatud, seda me ei tea, sest 1917. aasta veebruaris puhkes Venemaal revolutsioon, mis lõppes tsaarivõimu kukutamisega. Võimule tulnud uus Ajutine Valitsus tõi uue vabama olukorra. Põhikiri kinnitati 4. aprillil 1917 ja nii võis Liit oma tegevust alustada.
Asutamiskoosolek leidis aset 7. mail 1917. Nimi muudeti Eesti Tarvitajateühisuste Liiduks. 1919. a nimetati liit Eesti Tarvitajateühistute Keskühisuseks – ETK-ks. Asutamiskoosolekul, millest võtsid osa 17 ühingu esindajad, valiti ajutine nõukogu Türi, Paide Iva, Väike-Maarja, Keila, Tallinna Oma tarvitajate ühingute ja Tallinna Eesti Majandusühingu esindajatest. Valiti ka nõukogu presiidium, mille esimeheks sai Juhan Kukk. Nimetatud kohal sai ta töötada kaks kuud, siis surusid end peale riiklikud kohustused. J. Kukk valiti Eesti ajutise maanõukogu liikmeks, ta korraldas Eesti iseseisvuse manifesti väljakuulutamist, oli esimeses Eesti Ajutises Valitsuses raha- ja riigivarade minister ning hiljem kaubandus- ja tööstusminister. Tööerakonna esindajana oli Juhan Kukk Asutava Kogu ning I ja II Riigikogu koosseisu liige. 1921–1922 oli ta I Riigikogu esimees. Aastail 1922–1923 oli Juhan Kukk riigivanem ning 1924. a Eesti Panga direktor. 1923–1924 jõudis J. Kukk olla ka lühikest aega ETK juhatuse esimees pärast 1923. aastal ootamatult surnud väljapaistvat ühistegelast Herman Namsingut. Ta oli valitud ETK juhatuse esimeheks pärast Juhan Kuke siirdumist poliitikasse. Kogu ETK loomise protsessi jooksul oli H. Namsing seisnud Juhan Kuke kõrval.
ETK-sse tuli Juhan Kukk tagasi 1926. a. Ta valiti ETK juhatajaks. Siinkohal peab märkima, et ETK põhikirjas esines sel ajal ainult mõiste „juhatajad“, mitte „juhatus, juhatuse esimees, esimehe asetäitja ja liikmed“. Kuid jooksvas töös kasutati ka mõisteid „juhatuse esimees“, „peajuhataja“ ja „peadirektor“. Juhatuse esimeheks (mis põhikirjas ei olnud fikseeritud) oli sel perioodil Juhan Nihtig. Juhan Kukk oli samal ajal ka Eesti Ühistegeliku Liidu nõukogu esimees. Aasta peakoosolekutel, kus esitati tegevuse aruanne, esines alati sõnavõtuga Juhan Kukk, esitades tähtsamad arvud ja tegevuse tulemused. 1930. a lahkus Juhan Kukk ETK teenistusest seoses tema valimisega Diskonto Panga juhatuse esimeheks. Tema asemel kutsuti ETK juhatajaks teine väljapaistev riigitegelane, Vabadussõja kangelane admiral Johan Pitka. Pärast Juhan Nihtigi lahkumist tippjuhi kohalt 1930. a valiti Johan Pitka ETK juhatuse esimeheks. ETK juurde tagasi tulles peab tunnistama, et sõja ja revolutsiooni olukord ei võimaldanud kohe arendada suuremat tegevust. Esimesteks tehinguteks olid 100 tünni soolasilgu tellimine Soomest ja vaguni viisi soola muretsemine Venemaalt.
Vabadussõja lõppedes algas kõikjal hoogne ülesehitustöö. Ühistute kaubanduslikku tegevust soodustas oma keskühistu olemasolu. ETK muretses kaupu otse välismaalt ja tehastest soodsamatel ostutingimustel, pannes rõhku nii kaupade kvaliteedile kui ka õiglastele hindadele, milles seisnes tarbijate (tol ajal tarvitajate) huvide peamine kaitse. ETK sai enda kätte esinduse nii tähtsaile põllutööriistadele ja -masinatele nagu Deering ja Munktells (rehepeksumasinad). Paljude muude põllumajanduskaupade alal nagu kunstväetised, rauakaubad ja sool kujunes ühiskaubandus turu valitsejaks. Juba algusest peale hakkas ETK rajama omatööstust, esmajoones kalatööstuse alal. Põltsamaal rajati aiandus- ja puukool. Kõrvuti aiandusega asutati sinna ka veinitööstus. Ühisuste juures tekkisid samuti kohaliku tähtsusega omatööstuse ettevõtted nagu pagari- ja vorstitööstused.
Kuigi Juhan Kukk ei olnud alates 1930. aastast enam otseselt seotud ETK tegevusega, nägi ta selle töö vilju, millele aluse panijateks ta oli 1917. aastal. Tegevuse hoogne tõus oli tingitud suures osas ka muudatustest, mida tehti kogu ühiskaubanduse organisatsioonis. Oli asutatud Ühistegevuskool, otstarbekas nõuande- ja revisjoniaparaat ning tõstetud ühistegelikku arusaamist laiades rahvahulkades. Oli rajatud mitmekesine omatööstus. Omatööstustoodete müük moodustas 24,4% kogu ETK läbimüügist. ETK omakapital, mis 1917. a oli nullilähedane, suurenes 1940. aasta alguseks 2,8 mln kroonini. 1940. aasta alguseks oli kokku 182 liikmesühistut 576 kauplusega (ETK-l endal ei olnud kauplusi). Liikmeskond kokku oli 53 539 inimest, mis moodustas 4,8% Eesti elanikkonnast.
Mis juhtus nii Eesti riigi kui ka ühiskaubandusega edasi, seda teame me kõik. See on juba omaette teema. Seda ei olnud ka Juhan Kukel enam võimalik jälgida, sest 16. oktoobril 1940 ta vahistati Nõukogude võimuorganite poolt. Juhan Kukk suri 4. detsembril 1942 Venemaal vangilaagris.

tagasi lehekülje algusesse


„Jüri Jaakson – 140“
Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010

Küllo Arjakas

Eesti riigimehed, sh ka riigivanemad olid teatavasti oma hariduselt laias laastus juristid. Nii olid juristid Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Ants Piip, August Rei, Jaan Teemant, aga ka näiteks varalahkunud Jüri Vilms, samuti üsna ootamatult surnud Jaan Poska ning paljud teised.
Eesti riigivanemate seas on teisigi juriste, kes märksa vähemtuntud. Üks erinevus ongi selles, et nii Päts, Tõnisson, Piip kui mõned teisedki, keda mainisin, olid oma eluajal väga viljaka sulega või siis on nende kohta praeguseks ajaks kirjutatud ridamisi raamatuid.
Tänase konverentsi peategelane, Viljandimaal 16. jaanuaril 1870. aastal ehk siis 140 aastat tagasi sündinud Jüri Jaakson kuulub samuti juristide hulka. Võrreldes eelpoolnimetatutega on ta kindlasti märksa vähem tuntud. Osalt vahest seetõttu, et tema sulg polnud kaugeltki viljakas. Teisalt seetõttu, et tema kohta on siiani vähe materjale ilmunud. Märgiksin siinkohal Saarepeedi koolilõpetaja Sille Kase raamatukest “Eesti rahva teener Jüri Jaakson“ ning prof Raimund Halgelbergi „Jüri Jaakson Eesti riigi majanduse aluste rajajana“. Mõlemad mahult üsna tagasihoidlikud raamatud ilmusid 2005. aastal, suurmehe 135. sünniaastapäevaks. Paraku aga ei enne seda ega hiljemgi ole Jüri Jaaksoni eluloo kohta midagi kaalukamat ilmunud.
Ei soosi arhiivimaterjalgi hõlpsalt tema biograafia koostamist. Jüri Jaaksoni kohta pole isikufondi ja arhiivimaterjalid tema kohta on üsna väheldased ning laialipillutud: Tartu kirjandusmuuseumis mõned endakäelised eluloo lühikirjeldused, Eesti Riigiarhiivis teatud dokumentatsioon tema riigimeheajast, tema asutatud ja temanimelisest sihtkapitalist Treffneri gümnaasiumi juures Tartus, Jüri Jaaksoni arreteerimisega seonduv dokumentatsioon ja veel üht-teist; Tallinna Linnaarhiivis on Jaaksoni kodumaja, mis asus Kadriorus, Weizenbergi tänavas, natsionaliseerimise toimik jms. Lühidalt: säilinud on vähemtähtsaid materjale.
Nagu öeldud – mitmete vaimuannete kõrval ei olnud Jüri Jaaksonil endal suurt sulejooksu. Tema autorlusega allikmaterjalidest võiksime teada näiteks kogumikke „Eesti Maapank: 1926–1936“ (Tln, 1936); „Eesti Pank 1919–1929“ (Tln, 1929) või ka Hans Kruusi kokkupandud „Punased aastad: mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I“ (Trt, 1932). Aga neis kogumikes on Jüri Jaakson vaid üks autor teiste seas, esindatud ühe artikliga. Tema enda sulest on veel ilmunud „Eesti Aleksandri Põllutöö-kooli Aastaraamat 1914. aastal“ (Tln, 1915) – tegemist on pigem bibliofiilset tähendust omava trükisega. Milline oli Jüri Jaakson inimese või ühiskonnategelasena? Samuti raske öelda, sest üldtuntud mälestusteraamatutest leiab tema kohta vähe hinnanguid. Vahest tsiteeriks siinkohal Aleksander Hellatit, kes kirjutas 1939. aasta lõpus, Jaaksoni 70 aasta juubeli eel:
„Jüri Jaakson kuulub selliste isikute liiki, keda peab tundma, et teda mõista, ja kui teda mõistad, siis on vähe, et teda hindad, vaid lihtsalt rõõmustad, et saatus on sellise omapärase, väärtusliku ja meie elule väga vajaliku isiku meisterdanud.“ Hinnangut on siingi vähe, pigem tähelepanek – Jüri Jaaksoni mõistmiseks tuleb meil teda tunda. Ilmsesti oli Jüri Jaakson julge mees. Sest juba ülikooliajal – ta õppis Tartu ülikoolis aastatel 1892–1896, kuulus ta tänases mõistes illegaalsesse, oma aja mõistes poolpõrandaalusesse rühmitusse koos Konstantin Pätsi, Mihkel Martna ja teistega. Kuna üliõpilasseltsi Ühendus on sageli kirjanduses nimetatud ka jaaksonlaste rühmituseks, siis saab teha hõlpsalt järelduse, et tema kuulus seal juhtivate meeste hulka. Ühendus oli üsna kriitiline Eesti Üliõpilaste Seltsi suhtes, leides, et EÜS harrastab liialt saksa korporatsioonide kombeid ja kasutab liiga palju saksa keelt. Seega kuulus Ühendusse poliitiliselt radikaalsem seltskond.

Kümmekond aastat hiljem, 1906. a näeme Jüri Jaaksonit osalemas Radikaalsotsialistide Ühisuses koos Jüri Vilmsi, Lui Oleski ja teistega. Toonaste radikaalide jaoks oli juba Jaan Tõnisson liiga ettevaatlik ja alalhoidlik. Oma programmilises mõtlemises läksid radikaalsotsialistid 1906. aastal väga kaugele, pidades riigiõiguslikuks ideaaliks demokraatlikku vabariiki. Veel kümmekond aastat hiljem, 1915. aastal näeme Jüri Jaaksonit osalemas Tallinnas Haritlaste Klubis, kust eraldus üks grupp, kes seadis eesmärgiks Soome eeskujul Eestile autonoomia saavutamise. See, nn autonomistide klubi lõi sidemed Petrogradis vene erakondadega, mõistes, et Eesti ei saa iseenesest autonoomiat ja et seda võib saavutada vaid läbi suuremate muudatuste Tsaari-Venemaal.
Ning vaid kaks aastat hiljem, 1917. aasta märtsi algul, kohe pärast tsaarivõimu langemist, kuulus Jaakson nende Haritlaste Klubi liikmete hulka, kes pidasid vajalikuks Eesti ühenduste-organisatsioonide laiapõhjalist nõupidamist, et formuleerida oma autonoomia nõuded ja need kiiresti esitada Petrogradis Ajutisele Valitsusele. Eesti autonoomia nõude esitas vastasutatud Tallinna Eesti Liit, konkreetse projekti väljatöötajate seas oli ka Jüri Jaakson. Ning vähem kui aasta hiljem, 1918. aasta veebruaris, kiirelt muutuvas rahvusvahelises ja ka Eesti-siseses olukorras, oli Jüri Jaakson üks Eesti iseseisvuse manifesti redaktsioonikomisjoni liikmeid, kes koos Juhan Kuke, Ferdinand Petersoni ja Karl Astiga redigeeris 18. veebruaril vastuvõetud manifesti teksti. Jüri Jaakson võttis osa ka mälestusväärsest Ajutise Maanõukogu Vanemate Kogu koosolekust 19. veebruaril, mil moodustati Eestimaa Päästekomitee.
Seega pidi Jüri Jaaksonil olema julgust ning ta omas ühe või teise ajajärgu poliitiliste võimaluste osas üsna head tajumismeelt – ehkki, nagu öeldud, ei hakanud silma Jaaksoni isiku osas personaalseid iseloomustusi. Tulles tagasi Jaaksoni elukäigu alguse juurde – ütleks lühidalt: üsna tüüpiline. Ta sündis 16. jaanuaril 1870 Viljandimaal Karula (praegu: Uue-Võidu) vallas Viidika talus talupidajate kuuelapselises peres, olles noorim laps. Järgnes algharidus kohalikus Turbamäe algkoolis ning Viljandi kihelkonnakool. Siis algas igapäevane raske talu- ja põllutöö nagu kümnetel tuhandetel tema eakaaslastel.
Ent siiski õnnestus Jüri Jaaksonil sellest saatusest välja murda, sest ta jõudis Tartus Treffneri gümnaasiumisse. Õpinguteks polnud raha ja nii pidas ta korduvalt koolist lahkumise plaane, ent Hugo Treffner, nähes temas väga andekat õpilast, tuli vastu ja lubas ilma õppemaksu tasumata edasi õppida. 1892. aastal sooritas ta eksternina küpsuseksamid Tartus Kroonuaia gümnaasiumis ning siis algasid õpingud Tartu ülikoolis.
1897. aastal, pärast ülikooli, tuli ta tööle advokaadina Viljandisse. Miks Viljandisse? Vahest seetõttu, et kodule lähedal, vahest ka seetõttu, et Tallinnas ega Tartus ei jätkunud sel ajal eesti advokaatidele tööd. Nii oligi ta mõned aastad tööl Viljandis, osaledes agaralt Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi, seltsi Koit ja kohaliku karskusseltsi tegevuses. Sellesse aega jääb Jüri Jaaksoni esimene kirjutis, mis ilmus ajalehes Postimees 1898. aasta sügisel, artikkel „Põllumeeste kitsikus ja selle põhjused“. Tsiteeriks Jüri Jaaksoni esimesest artiklist pea esimest lõiku: „Kõik, mis põllumees müüb, on odav, koht kalli raha eest ostetud, võlad suured – rent kõrge, sissetulekud väikesed – läbisaamine selle pärast koguni vilets.“ 1901. aasta sügisel siirdus Jüri Jaakson Riiga. Riia ja Peterburi – need linnad pakkusid energilistele ja haritud noormeestele hoopis uuemaid tegutsemisvõimalusi kui Eesti väikelinnad veel oma vaese põliselanikkonnaga. Ta alustas tööd vandeadvokaadi abina ja alates 1902. aastast vandeadvokaadina. Aga vandeadvokaat, see tähendas tol ajal suurt hüpet karjääriredelil. Nii oligi Jüri Jaakson tööalaselt seotud Riiaga kuni 1914. aastani.
Tema elujärg tõusis sedavõrd, et võis enda peale võtta vennapoeg Hermann Jaaksoni koolitamise, kellest hiljem sai esimene teaduskraadiga matemaatik ja nimekas matemaatikaprofessor Tartu ülikoolis. Ning Jüri Jaaksoni tolleaegne abi Aleksander Hellat pani samuti tähele, et ka Jüril on väga hea and matemaatikale – sest tema loogika määras – tsiteerin: „... matemaatika täpsusega ära vaidlejate positsioonid ja jääb üle ainult konstateerida, milles ollakse samal arvamusel ja milles erinetakse.“ Elades küll Riias, ei jää Jaaksonil unustusse ei kodumaa ega rahvuskaaslased. Ta toetab Riias Eesti Seltsi ja lükkab käima eesti kooli ehitamise. See hoone sai valmis 1913. aastal. Ta tegeleb Eestis eestikeelse Aleksandri põllutöökooli asutamisega, olles aastaid selle kuratooriumi liige ja esimees, tema püüdluseks oli muuta venekeelne linnakool eesti õppekeelega põllutöökooliks.
1914. aastal siirdus Jüri Jaakson Tallinna, saades siin vastasutatud Tallinna Linnapanga juhatusse ja hiljem selle direktoriks. Jurist Jaakson koostas uue panga põhikirja – see on arusaadav. Aga tema aastatepikkune töö panga juhatuses – järelikult pidi ta sedavõrd hästi ka finantsmaailmas orienteeruma. Samas oli ta veel Tallinna Majandusühisuse nõukogu esimees ja Põhja-Eesti Põllumeeste Keskseltsi esimees.
Seega: põllumajandus, kaubandus ja pangandus, kolm tähtsat majandusharu, ning Jaaksonil on võimekust neis valdkondades tulemusrikkalt tegutseda.
Aasta 1917. toob aga uued võimalused. Toob poliitika, sest teatavasti varises Tsaari-Venemaa 1917. aasta algul Veebruarirevolutsiooni käigus kiiresti kokku.
Nüüd tõuseb Eestis jõuliselt esile autonoomia nõue ning Jaakson kuulub selle eelnõu väljatöötajate hulka. Teatavasti astus Venemaal 1. märtsil ametisse Ajutine Valitsus eesotsas peaminister vürst Georgi Lvoviga. 30. märtsil andis Ajutine Valitsus välja Eestile autonoomia määruse, mille alusel Eesti ala ühendati ühtseks rahvuskubermanguks eesotsas kubermangukomissariga ja tema juurde tuli nõuandva organina luua Ajutine Maanõukogu.
Tegemist oli tähtsa verstapostiga järgnevaks. Ainult et autonoomia määruse juures polnud selle rakendamise reegleid. Nii koostati Eestis autonoomia elluviimise kava ja sõideti taas Petrogradi. Venemaa siseministeerium nõustus algul vaid tagasihoidlikuma kavaga. Nüüd moodustati uus delegatsioon koosseisus Jüri Vilms, Jaan Poska, Jüri Jaakson ning veel mõned ning 26. mail võttis eestlaste delegatsiooni vastu peaminister Lvov. Nii puudutas Jüri Jaakson – piltlikult öelda – oma kätt kõrgpoliitikas, sest kahtlemata oli Ajutise Valitsuse peaministri vastuvõtt maailmalinnas Petrogradis ühele kunagisele Viljandimaa talupoisile väga tähtsaks sündmuseks. Ent veelgi tähtsamaks sai tulemus: peaminister Lvov nõustus autonoomia elluviimisega, Venemaa siseministeeriumis loodi erikomisjon, kuhu kuulus ka Jüri Jaakson, ning üsna ruttu koostati vajalikud erimäärused. Need kinnitati 22. juunil 1917 ja seega anti võimalus ka Eesti Ajutise Maanõukogu kui eelparlamendi kokkutulemiseks. Juba aprillis 1917 kinnitati Jüri Jaakson Eestimaa kubermangu komissari Jaan Poska abiks. Lisagem, et toonases tähenduses oli abi kui asetäitja. Seega töötas Jaakson 1917. aasta maist kuni oktoobripöördeni kubermangukomissari abina.
Poliitiliselt määratles Jaakson end Eesti Rahvaerakonna liikmena. See oli Jaan Tõnissoni juhitud erakond, mis tekkis 1917. aastal kahe rühmituse, Tõnissoni juhitud Demokraatliku Erakonna ja radikaaldemokraatide ühinemisega. Inimestena olid Tõnisson ja Jaakson üsna erinevad: üks esiletükkiv, äge ja impulsiivne, teine pigem tagasihoidlik, rahulik, oma olemuselt usaldust äratav. Kui Tõnisson oli oma loomult soleerija, siis Jaakson eelistas meeskonnatööd.
Jüri Jaakson oli 1917. aastal Eesti Ajutise Maanõukogu liige ja lühikest aega esinduskogu vanem abiesimees, saades nii parlamentarismi kui ka täidesaatva võimu teostamisest esimesi kogemusi, mis marjaks kulusid tema hilisemas riigimehetöös. Ta võttis osa mälestusväärsest Eesti Ajutise Maanõukogu koosolekust 15. novembril 1917 Toompeal, mille teatavasti enamlikult meelestatud jõud laiali ajasid, enne seda jõudis Maanõukogu end kuulutada kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Enamlased võtsid suuna ainuvõimule, algas rahvuslike tegelaste arreteerimine ja lühemat aega hoiti kinni Jüri Jaaksonit. Ta arreteeriti 3. jaanuaril 1918. Põhjus: Tallinna Linnapanga abidirektor Jaakson ei andnud panka hoiule jäetud ajalehepaberit enamlastele nende ajalehe trükkimiseks. Ta oli kinni vaid kuus päeva, sest teised pangad alustasid Jaaksoni kinnipidamise vastu protesti, mis tekitas ühiskondlikku rahutust. Ülekuulamise ja põhjenduste ärakuulamise järel lasti Jaakson vabadusse. Dramaatilise 1918. aasta jaanuar-veebruar: Jüri Jaakson kuulub Haritlaste Klubisse, kus agaralt otsitakse võimalusi Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks. Järgnevalt, kuni 1918. aasta hilissügiseni vältas Eestis Saksa okupatsioon. Sellegi ajal arreteeriti rida rahvuslikke tegelasi, ent Jüri Jaakson seekord pääses.
1918. aasta novembris muutusid olud järsult: I maailmasõja kaotanud sakslased lahkuvad kodumaale, uuesti hakkab tegutsema riiklik võim Eestis. Jüri Jaakson juhatas pika vaheaja järel 20. novembril 1918 Eesti Maapäeva esimest koosolekut – see toimus Raekoja platsil, samas hoones, kus alustas tööd Eesti Ajutine Valitsus. Samas sai ta tegutsemahakanud Eesti Ajutiselt valitsuselt raske ülesande: olla EAV peavolinik ja võtta lahkuvatelt sakslastelt riigiasutused üle ning anda esimesed ülesanded, et need alustaks oma tööd kui Eesti riigiasutused.
Alates 27. novembrist asus Jüri Jaakson Eesti Ajutises Valitsuses kohtuministri ametikohale. Sellel ametikohal töötas ta üsna pikalt. Ta jätkas selles ametis 1919. aasta mais ametisse nimetatud peaminister Otto Strandmani kabinetis – mis oli esimene parlamentaarsele enamusele toetuv valitsus – ning Jaakson kuulus kohtuministrina järgnevalt veel kahte Jaan Tõnissoni juhitud kabinetti.
Jüri Jaakson oli Eesti Vabariigi kohtuminister peaaegu kaks aastat, kuni 26. oktoobrini 1920. Sellesse aega jääb Eesti kohtuasutuste võrgu kujundamine ning eriline vastutus kuni Riigikohtu loomiseni, sest sel ajal oli Jaaksoni juhitud kohtuministeerium vaidluste puhul seaduste selgitaja ja tõlgendaja. Jüri Jaakson oli neil aegadel veel paralleelselt Eesti Asutava Kogu liige (1919–1920) ning järgnevalt I ja II Riigikogu kooseisu liige.
Näib, pealtnäha lihtsustades, et see oli nagu sihikindel ettevalmistus järgnevaks riigivanema-ametiks. Erinevatest valitsustest ministri kogemused, mitmest esinduskogust parlamentaarsed kogemused – see kõik ilmsesti andis kindlustunnet. Nagu teada, oli Jüri Jaakson Eesti riigivanem üks päev vähem kui aasta, täpsemalt 16. detsembrist 1924 kuni 15. detsembrini 1925. Valitsus teatas oma tagasiastumisest küll 25. novembril 1925, ent jätkas oma kohuse täitmist kuni uue valitsuse ametisse kinnitamiseni.
Jüri Jaaksoni ametisse astumisele eelnes dramaatiline 1. detsember 1924: kommunistlik relvastatud riigipöördekatse, detsembrimäss, invasioonikatse. Kommunistide rünnak tabas riiki ootamatult ja kuigi see kiiresti maha suruti, tekitas 1. detsember ühiskonnas ðokilaadse tunnetuse: suure valu ja vaevaga ning Eesti Vabadussõjas tuhandete inimohvritega saavutatud omariiklus võib kõigest vaid loetud tundidega kaotsi minna.
Teatavasti andis riigivanem Friedrich Karl Akel, tunnetades ilmselt oma vastutust asetleidnu eest, 2. detsembril lahkumisavalduse. Riigikogu fraktsioonid, õigemini rühmad, nagu neid sel ajal nimetati, otsustasid erakorralises olukorras loobuda võimu jagamise vaidlustest ning kohe moodustada nn seinast seina valitsuse. Seega valitsuse, mis võib toetuda kõikidele Riigikogus esindatud suurematele rühmadele. Riigivanema kohta pakuti algul uuesti Akelile, ent viimane loobus. Nii sai valitsuse moodustajaks rahvaerakondlane Jüri Jaakson.
Miks just tema? Kerge küsida, raske vastata. Ametlikud allikad ütlevad – tsiteerin: just tema „tasakaalukas, kaine ja kõigist poliitilistest kirgedest vaba isik (osutus) selle ülesande jaoks kõige kohasemaks“. Kindlasti võib sellega nõustuda, aga seda jääb väheseks.
Mitmed Jüri Jaaksoni kabinetiga seonduvad asjaolud erinevad eelnevatest ning järgnevatest. Kõigepealt – ametisse astus see kabinet ilma eelneva pikema valitsuskriisita. Arusaadav, sest 1. detsember oli veel kõigil meeles. Teiseks: see kabinet töötas aasta aega, mis 1920. aastate heitlikus sisepoliitikas oli neljandiku või isegi kolmandiku võrra kauem kui keskmine valitsuse tööiga. Kolmandaks: selle valitsuse suur toetuspind Riigikogus, sest koalitsiooni kuulusid viis suuremat rühma: Põllumeeste Kogud (23 saadikut), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (15), Tööerakond (12), Rahvaerakond (8) ja Kristlik Rahvaerakond (8) ning neid toetasid veel parlamendi väikerühmad. Poliitilises plaanis oli eripärane sotside tulek Eesti valitsusse. See juhtus esimest korda pärast Vabadussõda ja sotsid said kaks ministrikohta (teedeminister Karl Johannes Wirma ja portfellita minister Karl Ast). Toetus vasakult tiivalt ja väikerühmadelt võimaldas Jaaksoni valitsuse toetuspinda nii poliitilisel skaalal kui väiksemate kihirühmade seas tuntavalt laiendada. Sisuliselt toetasid valitsust kõik parlamendi jõud, v.a Töörahva Ühise Väerinna nimekirjaga Riigikogusse saanud kommunistid. Aga nendegi mandaadid tühistati 1925. aasta märtsi algul. Seega oli tegemist valitsusega, millele puudus parlamendis opositsioon. Üksmeelne toetus parlamendis andis Jaaksoni juhitud valitsusele töörahu, millist polnud varem olnud. Töörahu lubas Riigikogus Jaaksoni valitsusel vastu võtta rea kaalukaid seadusi. Uue valitsuse võttis heatahtlikult vastu ajakirjandus, seda nimetati „rahu- ja kaitsevalitsuseks“ või „ühise meeleolu valitsuseks“.
Jaaksoni valitsus oma ametisse astumisel avaldatud deklaratsioonis rõhutas riigi kaitsevõime tugevdamise tähtsust, nõudes kaitseväe materiaalse olukorra parandamist ja võtta selleks vajadusel ka Riigikogu kaudu lisakrediite. Peeti vajalikuks, et kaitseväge enam ei vähendataks ning et kiirelt tuleb taastada Kaitseliit. Meenutagem, et 1920. aastate algul, suurte sõdade järel tekkinud rahueufoorias vähendati tuntavalt Eesti kaitseväge ning Kaitseliit sattus sisuliselt varjusurma. Rõhk riikliku ja ühiskondliku riigikaitse eelistamisele oli paratamatu, sest 1. detsembrist olid möödas vaid loetud päevad. Riigikaitse alal võeti vastu kolm kaalukat seadust: Kaitseliidu seadus (kaitseliidu põhikiri kinnitati 2. veebruaril 1926 ), riigikorra kaitse seadus (12. veebruaril 1926) ja Sõjaministeeriumi juhtimise seadus ning tehti ära suur töö neljanda tähtsa akti ehk kaitseväeteenistuse seaduse kallal. Viimane võeti küll vastu 1926. aasta märtsis, st märksa hiljem, ent seaduse ettevalmistamisel tehti suur töö just eelnenud aastal. Samuti suurendati riigikaitsekulutusi. Sama tulemuslikult kui kindral Soots juhtis Sõjaministeeriumi, korraldas tööd Siseministeeriumis, täpsemalt politseis, ümber siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu). Vallandati üle 660 politseiniku (see oli 35% politsei isikkoosseisust) ning neist paljud otseselt loiduse või tegevusetuse tõttu.
1. detsember. Tööle võeti uus ja noor politseikaader. Nii et kokkuvõtvalt oli riigi sõjalise ja sisemise kaitse tuntav tugevdamine Jüri Jaaksoni kabineti töö selge tulemus, mille ta sai anda edasi oma ametijärglastele. Teistest olulistest seadustest peaks märkima 5. veebruaril 1925 vastuvõetud Eesti Kultuurkapitali seadust, mille tähtsus ulatus kuni 1940. aastani, ning Eesti Kultuuromavalitsuse seadust, mis sätestas rahvusvähemuste tegevuse õiguslikud raamid Eesti Vabariigis. Nagu ikka, on raske välja tuua just riigivanema rolli nende kaalukate seaduste osas, ent just tema pidi etendama väga eripalgelises valitsuses koordineerivat rolli.
Märkigem, et Jüri Jaaksoni valitsemise aega jäävad kaalukad väliskülalised: 1925. aasta veebruaris Rahvasteliidu delegatsioon eesotsas peasekretäri abi Joseph Avenoliga (andsid positiivse arengu Eesti majandusele, et saada Rahvasteliidu vahendusel laen, mille alusel toimus hiljem rahareform), veebruaris käis Eestis Rahvasteliidu peasekretär Eric Drummond ja Läti president Janis Èakste, suvel tegi esimese riikliku visiidi Eestisse Soome president Lauri Kristian Relander. Suurematest ühiskondlikest sündmustest sellest ajast mainigem mais 1926 tekkinud Harju Panga pankrotti. See ei olnud küll seotud valitsusega, ent teatud garantiide küsimuses haarati mängu rahaminister Leo Sepp.
Jüri Jaaksoni valitsuse languses saab eristada kahte faasi: kõigepealt õnnestus Põllumeeste Kogu ja Tööerakonna „ühistööna“ 1925. aasta suve alguseks sundida tagasi astuma Riigikogu juhataja Jaan Tõnisson, kes igati toetas oma kaaserakondlasest riigivanemat. Tagasiastumise põhjused ei seondunud küll valitsusega, aga see nõrgendas Jaaksoni poliitilist toetust. Selle kriisiga alustati Riigikogus taas arupärimiste esitamist, mis tõi valitsuses esimesi pingeid. Näis, et riigivanem kaitseb eeskätt rahaministrit ja teedeministrit.
Teine vaatus toimus 1925. aasta sügisel, mil ametist lahkus välisminister Pusta. See äratas ka üsna suurt rahvusvahelist tähelepanu. Selles on nähtud parlamendiliikme Konstantin Pätsi survet, kes tegutses Nõukogude Liidu saatkonna taotluste kohaselt. Jaakson ise seletas ajakirjanduses Pusta lahkumist ministri ja Riigikogu väliskomisjoni vahel ammutekkinud pingetega. Osalt oli see ka õige, sest mõned väliskomisjoni liikmed keeldusid sõitmast Genfi Rahvasteliidu koosolekule, kui Eesti delegatsiooni juhib Pusta. Ent ka Pusta möönis ühes oma artiklis Nõukogude Liiduga seotud küsimusi. Igal juhul sai selgeks, et valitsuse rahulik tööaeg on lõppemas.
Kolmas vaatus leidis aset hilissügisel, mil Põllumeeste Kogud ja Tööerakond alustasid rünnakut Jüri Jaaksoni vastu. Kuna lähenesid korralised Riigikogu valimised 1926. aasta mais, siis eelistasid ka sotsid minna opositsiooni. Samas oli selge, et mitmed parlamendi väikerühmad kaovad poliitiliselt areenilt. Nii jäi Jaaksoni toetuspind Riigikogus üha väiksemaks ja 25. novembril teatati ametlikult lahkumisest. Muuseas, selleks ajaks sattus parlament taas mänguhoogu, sest uueks valitsuse moodustajaks esitati kõigepealt Aleksander Tamm, kes esindas Riigikogus vaid neljaliikmelist saadikuterühma.
Valitsusest lahkumine andis Jüri Jaaksonile uued võimalused. 1926. aasta mais valiti ta III Riigikogu liikmeks. Töö parlamendis jäi lühikeseks. 1926. aasta oktoobris tegi riigivanem Jaan Teemant Jüri Jaaksonile ettepaneku asuda Eesti Panga presidendi ametikohale. Jaakson algul keeldus, aga teistkordse pakkumise järel nõustus. Ta nimetati alates 2. novembrist 1926 ametisse, algul viieks aastaks. Tööleminek Eesti Panka tähendas lahkumist Riigikogust ja poliitikast.
Nii algas Jüri Jaaksoni elus kolmas etapp. Ta oli Eesti Panga ees, nagu teada, kuni 1940. aasta juuli keskpaigani ehk siis 14 aastat. Tema ametiaja algusesse jäi rahareform ja krooni tulek, tema ametiaja lõpuks oli Eesti täis idapoolseid võõrvägesid ning omariiklus hävinemas.

16. jaanuaril 1940 tähistas teenekas ühiskonna- ja pangandustegelane oma 70 aasta juubelit. Seda tähistati esindusrestoranis Kuld-Lõwi. Külaliste seas olid peaminister Jüri Uluots, kaitsevägede juhataja Johan Laidoner, rahandusminister Leo Sepp, Riigivolikogu liige Jaan Tõnisson jt.
Usun, et Jaakson võis oma elukäiguga igati rahul olla. Tema jõudis 70. verstapostini, mis ületas toonast keskmist meeste eluiga, aga oli samal ajal hea tervise juures ning vastutusrikkas ametis. Tal jätkus raha ja jõukust. Ta asutas 1936. aastal sihtasutise Jüri Jaaksoni nimeline sihtkapital Hugo Treffneri gümnaasiumi juures Tartus, mõeldud nii oma hõimlaste kui vaeste õppurite toetuseks. Talle jagus tunnustust: näiteks 1938. aasta suvel tellis Riia Eesti Haridus- ja Abiandmise Selts tuntud skulptorilt, professor Voldemar Mellikult valgest marmorist rinnakuju seltsi esimese ja kauaaegse esimehe auks.
Vahemärkusena: Jaaksoni ehitatud 6-korruselises Eesti Majas Riias (Nometnu tn 62, Agenskalni linnaosa) töötas mõnda aega Läti Rahvusooper ja pikemalt Läti televisioon. 1997. aastal hoone tagastati pikemate vaidluste järel Läti Eesti Seltsile ja 2005. aastal pandi sellest 2/3 müüki.
1939. aasta jaanuaris lõpetas maalikunstnik Karl Hermann Jaaksonist peaaegu elusuuruse portree. 1939. aasta juulis sai Jaaksonist Võru lastekaitse ühenduse auliige, sest tema teenete tõttu sai Võru lastekaitse endale ühe hoone.
Ning vahest ainus, mis võis varjutada juubeli tähistamist, oli II maailmasõda, baaside leping ja üha raskenev rahvusvaheline olukord. Igal juhul toimusid 1940. aasta juunis Eesti Vabariigi jaoks üldteada traagilised sündmused.
12. juulil 1940 andis peaminister Varese valitsus korralduse müüa Rootsi ja Suurbritanniasse deponeeritud Eesti Panga kuld NSV Liidu Riigipangale ja kanda neis riikides olev valuutareserv üle Moskvasse. Eesti Pank protesteeris selle korralduse vastu, kinnitades, et Eesti Pank on iseseisev ega allu valitsusele. Kullavarude üleandmisest keeldumine tähendas Jüri Jaaksoni ametist vabastamist alates 17. juulist 1940. Formaalselt võttes omal soovil, ent siinkohal pole vaja seda pikemalt selgitada. Vähem kui 10 päeva hiljem, 26. juulil, Eesti Pank natsionaliseeriti.
Nii sai Jüri Jaaksonist kiiresti „endine“. Elu aga tahtis elamist. Jüri Jaakson töötas majahoidjana sealsamas, kus elas, st Weizenbergi tänavas. Peagi jäi ta üksi, sest abikaasa, sakslanna Meeri Olga Wilhelmine Behrens (nad abiellusid 1915, naine oli 15 aastat Jaaksonist noorem) ja tütar Lydia (sünd 1918, abiellus 1937 Nikolai Randverega) lahkusid Eestist 1941. aasta märtsi lõpus, pea viimaste lahkujate seas, Saksamaale.
Jüri Jaakson võeti kinni 14. juunil 1941 Harjumaal Iru vallas Varsaalliku talus, kus ta elas pärast maja natsionaliseerimist. Talus viidi läbi läbiotsimine, siis algas suveleitsakus pikk ja kurnav Siberi-tee.
Juuli algul jõuti Põhja-Uuralitesse Sosvasse. Sealt kirjutas Jüri Jaakson 9. juulil kirja Vladimir Botðkarjovile, NSV Liidu saatkonna saadikule Eestis, kel oli Eesti NSV-s juba uus roll täita. Botðkarjov ja Jaakson kohtusid 1941. aasta märtsis Tallinnas, kui käsil oli Jaaksoni abikaasa ja tütre lahkumine Saksamaale.
Jaakson meenutas oma kirjas Botðkarjovi kinnitust: tal on õigus Eestist ära sõita, aga kui ta seda ei tee, siis tema vastu mingeid repressioone ei rakendata, ta võib end rahulikult tunda. Ja nüüd, vaid neli kuud hiljem, oli Jaakson Põhja-Uuralites, vangina nõukogude vangilaagris. Jaakson pöördus Botðkarjovi poole järgmiste sõnadega: „ ... kodanik Botðkarjov, alandliku palvega: arvata võimalikuks teha teist kõik oleneva, et ma oleksin vabastatud arestist ja et mul oleks lubatud pöörduda tagasi Eestisse.“ Mõni rida ülalpool kirjutas Jaakson: „ … ma olen juba 71 aastat ja 6 kuud vana. Minu tervis on läinud väga nõrgaks. Sellega seoses ei ole enam üldse võimeline tegema tööd.“
Lisagem, et Botðkarjov ei saanud seda kirja ealeski kätte, see jäi Jaaksoni toimiku vahele. Muuseas, samas toimikus on ka kolm agent Matvejevi ettekannet, mille daatumid kinnitavad, et NKVD jälgis Jaaksonit juba 1940. aasta sügisest, sest need ettekanded pärinevad 1940. aasta oktoobrist-novembrist.
Jüri Jaaksoni süüasja uuriti 1941. aasta lõpul. Näiteks 18. detsembril algas ülekuulamine kell 21.00 ja lõpetati peale keskööd. Süüdistuskokkuvõte koostati 31. detsembril 1941 ja toimik suunati järgnevalt NKVD Erinõupidamisele. 4. märtsil 1942 langetas NKVD Erinõupidamine oma otsuse: „Jaakson, Jüri Ado poeg osalemise eest kontrrevolutsioonilises parteis – maha lasta. Isiklik vara konfiskeerida.“
Hukkamine viidi täide 20. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Serovski rajoonis asuvas Sosva Sevurlagis.
Jüri Jaakson rehabiliteeriti Eesti NSV Prokuratuuri otsusega 25. juulist 1989.

tagasi lehekülje algusesse


KÕNE EESTI RIIGIVANEMATE MÄLESTUSEKS
Tartu Jaani kirikus 22. septembril 2009

Trivimi Velliste

Väga austatud härra peapiiskop, härra praost, härra Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja!
Lugupeetud president Rüütel ja proua Ingrid Rüütel!
Head Eesti vabaduse austajad ning kaitsjad!
Kallid kirikulised!

Tänane päev on kolmandat aastat seadusega kuulutatud vastupanuvõitluse päevaks. Täpselt 65 aastat tagasi rebiti Eesti pealinnas Toompeal Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. Samal ajal pidas Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhatusel Läänemaal Põgari palvemajas oma istungit.
Üürikesed päevad pikas sõjas, mil de jure kogu aeg olemas olnud Eesti Vabariik toimis piiratud ulatuses ka de facto, hakkasid otsa saama. Väga suur hulk – tervelt seitse protsenti – Eesti kodanikest põgenes isamaalt, et pääseda küüditamisest või, mis veel saatuslikum, surmast.
Pagulaste õlgadele langes ebaproportsionaalselt suur koorem: hoida nähtavalt ja kuuldavalt Eesti Vabariigi elutuld – see tähendab sõnumit: Eesti Vabariik pole kusagile kadunud. Tema maa-ala rahvusvaheliselt tunnustatud piirides on endiselt alles, olgugi ebaseaduslikult – ja ajutiselt! – naaberriigi poolt hõivatud. Elus on ka valdav osa Eesti kodanikkonnast, olgugi et kodumaal on nendelt võetud otsustamise ja tegutsemise vabadus. Enamgi veel, alles on rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused mitmes demokraatlikus riigis. Ja kõige tipuks, põhiseadusest tuleneva õigusliku järjepidevuse korras on katkematult ametis – aastakümnest aastakümnesse – Vabariigi Valitsus eksiilis.
Niisiis, õiguslik ja poliitiline sõnum oli selge ja ühemõtteline. Eesti Vabariiki pole juriidiliselt vaja taastada, Eesti riiklust ei pea ennistama, sest see on katkematult kogu aeg olemas olnud. Küll on aga vaja taastada põhiseaduslik riigivõim, mille eelduseks on muidugi välismaise sõjalise okupatsiooni lõpetamine.

Head vastupanupäevalised!

Mõeldes täna Eesti riigipea toonasele kohusetäitjale professor Jüri Uluotsale, kes nimetas ametisse Otto Tiefi valitsuse, mõeldes paljudele teistele toonastele vastupanuvõitlejatele, peame meeles pidama: 1944. aastal usuti väga laialdaselt, et kordub Vabadussõja-aegne sündmuste mudel: sakslased aitavad Punaarmeed Eestist eemal hoida, Eesti valitsus haarab sobival hetkel ohjad enda kätte ja kui Punaarmee õnnestub hoida teisel pool Narva jõge, on sõjajärgsel rahukonverentsil, tuginedes Atlandi hartale, Eestil õigus ja võimalus nõuda oma.
Paraku polnud 1944. aasta Punaarmee enam see, mis ta oli olnud üks inimpõlv varem, 1918. aastal. Kuid öeldu ei tähenda, et Eesti sõdurite surmaheitlus Sinimägedes oleks olnud asjata. Just Sinimäed andsidki 70 tuhandele kaasmaalasele aega pakku minna. Kui meie pagulaskond olnuks oluliselt väiksearvulisem, oleks ka pool sajandit väldanud välisvõitlus olnud tunduvalt ülejõukäivam. Edukas välisvõitlus üheskoos meie lõunanaabritest saatusekaaslastega ja sellest tulenenud lääneriikide poliitika Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi suhtes aga andis suurt tuge metsavendadele ja hiljem veretule vastupanule kodumaal.
Tänasel vastupanuvõitluse päeval peame rõõmustama: Eesti Vabariik on lunastanud ühe hiigelsuure auvõla ligemale saja tuhande oma sõjamehe ees – Tallinna Vabaduse väljakul on lõpuks ometi üleriigiline Eesti Vabadussõja võidusammas. Tõsi, viimane mees nendest sajast tuhandest lahkus meie hulgast juba kolm aastat tagasi.
Kuid lisaks rõõmule kanname me täna endas endiselt ka jätkuvat süükoormat. Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud, mille nimel siis võitlesid Eesti sõjamehed Teises maailmasõjas Sinimägedes. On asju, mille üle ei kaubelda ega tingita. Üks olulisemaid nende hulgas on sõjamehe au. Need olid noored mehed, kes – Eesti nimel! – panid kaalukausile oma elu. Paljud nendest on juba 65 aastat isamaa mullas. Langenute ellujäänud sõbrad on tänaseks jõudnud väga kõrgesse ikka – nad on 85 või üle selle. Ja nad tahavad oma riigilt kuulda, kas nad sõdisid õige asja eest.
Täna langetame pea, mõeldes kõigile neile, kes on seisnud Eesti püsimise eest. Sündiva traditsiooni kohaselt mälestame vastupanuvõitluse päeval 22. septembril neid, kes kõige nähtavamalt on seisnud Eesti eest – neid, kes on seisnud riigitüüri juures – meie riigivanemaid ja presidente: Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birki, Ants Piipu, Juhan Kukke, Friedrich Karl Akelit, Jüri Jaaksonit, Jaan Teemanti, August Reid, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warmat, Tõnis Kinti, Heinrich Marka, Lennart Merd.
Aga lisaks nendele, samuti lisaks Teise maailmasõja Eesti sõduritele, lisaks metsavendadele, mälestame ja austame täna ka neid, kes pikkade okupatsiooniaastakümnete jooksul osutasid võõrale võimule vastupanu oma silmatorkavalt kindla ja julge hoiakuga – kes söandasid avalikult Eestile vabadust nõuda. Nad teadsid, et neil tuleb selle eest vaevelda vanglais ja vangilaagreis, aga nad ei alistunud.
Me mälestame täna Jüri Kukke, Endel Ratast, Erik Udamit ja nende saatusekaaslasi. Me avaldame täna austust ja sügavat tänu Lagle Parekile, Enn Tartole, Mart Niklusele ja paljudele nende kaasvõitlejaile. Me õnnitleme Mart Niklust – täna on tema 75. sünnipäev! Me tunneme heameelt, et täna on meie keskel Enn Tarto, kes on üks legendaarse Balti apelli autoreist. 23. augustil möödus kolm aastakümmet selle olulise dokumendi avaldamisest ja levitamisest üle terve maailma.

Kallid kirikulised!

4. juunil möödus 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. Eesti lipu juubeliaasta on meile tähendanud sinimustvalgete värvide senisest jõulisemat tagasitulekut eestlase südamesse. Seda võisime märgata juubelipidustustel Otepääl ja veelgi ohtramalt suurel üldlaulupeol. Mitte kunagi varem kogu Eesti ajaloos pole korraga välja toodud nii palju sinimustvalgeid lippe! Tahan kasutada juhust ja tänada südamlikult kõiki neid, kes järgisid üleskutset ja annetasid meie lipu sünnikodu katuse taastamise heaks. Ajaloolisel Otepää kiriklal on nüüd kindel katus peal ja katuse all Eesti lipu muuseum, mis kannab meie mõtted tulevikku.

Kallid vastupanuvõitluse päevast osavõtjad!

Nii Eesti suurmehed, kelle nimed on täna siin pühakojas kõlanud, kui ka need, keda me täna nimetada ei jõua, olid ju kõik väga erinevad inimesed, nad kandsid paljuski väga erinevaid vaateid. Ent neid kõiki ühendas üks – armastus sinimustvalge lipu vastu.
Kandkem meiegi oma südames kustumatu leegina seda armastust. Lehvigu meie olulistel tähtpäevadel iga maja küljes, iga talu õuel sinimustvalged lipud! Kestku meie rahvas, kosugu meie maa ja kõlagu meie keel!
Jätkugu meil jõudu paluda ja uskuda headusse.
Tahaksin Konstantin Pätsi Muuseumi nimel südamlikult tänada kõiki, kelle pühendumise tõttu tänane mälestusjumalateenistus teoks sai. Olgu tänatud meid teenivad peapiiskop Andres Põder, Tartu praost Joel Luhamets, siinse Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja dr Urmas Petti. Meie eriline tänu kuulub Tartu Keelpilli Kvarteti liikmeile, kelle muusikahelid annavad tänasele mälestusjumalateenistusele erilise sära. Suurim tänu organist Urmas Taniloole! Mul on suur heameel, et Tartu akadeemilised organisatsioonid austavad mälestusjumalateenistust oma lippudega. Olen eriliselt uhke ja rõõmus, et täna on meie keskel mu noored koolivennad ja -õed siit kõrvalmajast – Hugo Treffneri gümnaasiumist. Minu koolipäevil oli see pühakoda varemeis, täna enam mitte. Minu jaoks on see suur ime!
Suur tänu kõigile, kes Eesti vastupanuvõitlust ja meie riigipeade mälestust nõnda oluliseks peavad. Kestku Eesti Vabariik üle aegade!

tagasi lehekülje algusesse



VABADUSSÕJAS VÕIDELNUTE MÄLESTAMISPÄEV Kaitseväe kalmistul 3. jaanuaril 2009

Elle Lees

Head sõbrad!
Täna oleme siin, pühitsetud kalmistul, millel on oma lugu. Lugu nagu paljudel Eestimaa kalmistutel, kus on meie kallite kalmusid tallanud, rüüstanud ja hävitanud igipõlised vaenumehed. Täna oleme siin, et meenutada, mälestada ja tänada neid, kes tõid meile vabaduse, tänu kellele oleme olemas ja saame elada oma esiisade maal. Nemad võitlesid ja võitsid Vabadussõja oma elu ohverdades, nemad – meie kindralid ja vaprad kangelased-sõjamehed. Nad puhkavad siin mulla all ja nende kalmud on meile hoida.
Täna, just praegu möödub 89 aastat sellest hetkest, kui Eesti-Vene rindel vaikis sõjamürin ja algasid rahuläbirääkimised. Vabadussõda lõppes 1920. aastal ja sama aasta teisel poolel tehti ettevalmistusi mälestusmärkide püstitamiseks sõjas langenuile. Ma lehitsesin just hiljuti kirjastuse Tänapäev väljaannet Eesti Vabadussõja mälestusmärkidest, mille on koostanud Türi fotograaf Rene Viljat. Selles raamatus on kirjeldatud kokku 188 mälestusmärki, millest jäi lõpetamata 3 (Paju lahingu ja Kehra lahinguvälja mälestusmärk ning hiis Sõjamäel). Esimesed kaks mälestusmärki püstitati Kuusalusse ja Narva 1921. aastal, viimane avati 26. mail 1940 Petserist 7 km kaugusel Pitalovas. Enamik mälestusmärke püstitati kihelkondade kaupa rahva poolt kogutud rahaga. Selleks organiseeriti võistlused, milles osalesid kõik tuntud skulptorid ja kunstnikud. Tööd jagus kogu iseseisvusaja kaheks aastakümneks, mõnel aastal rohkem, teisel vähem. Näiteks kaks neliaastakut olid eriti viljakad, aastad 1923–1926 ja 1932 –1935, mõlemal perioodil avati 56 mälestusmärki, seega kokku 112 185st.
Tallinna Kaitseväe kalmistu asutamisajaks võib pidada 19. detsembrit 1887, kui Tallinna linnavalitsus andis sõjaväevõimudele matmispaigaks tasuta maatüki Juhkentalis.1917. aasta lõpuks sai kalmistu täis. Eesti sõdureid hakati kalmistu uuele osale matma alates 11. detsembrist 1918, seega Vabadussõja alguses. Arhitekt Ernst Ederbergi planeeringu järgi pandi 8. juunil 1924 nurgakivi Vabadussõjas langenute mälestusehitisele. See oli suur maakivi, selle otsas valge risti 8. juuni kuupäevaga. 1926. aastal alustas arhitekt Edgar-Johan Kuusik kalmistu uue osa ümberkorraldamist ja 1927. aastal kiideti heaks Kuusiku poolt pakutud mausoleumitaolise mälestusehitise kavand. See kujutas endast 12 postile toetuvat halli, mis baldahhiinina kattis ehitise keskel paiknevat sümboolset monumenti Tundmatu Sõduri urniga. Kõik dekoorid valmistas arhitekt Kuusiku hea sõber Aleksander Jannes. Mälestusehitis avati 21. oktoobril 1928, seega 80 aastat tagasi. Suuremad hävitustööd kalmistul toimusid 1950. aastal, mil Eesti laskurkorpuse võitlejad lasksid nimetatud ehitise õhku. Nüüd käivad ettevalmistused mälestusehitise taastamiseks. Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna initsiatiivil korraldati 1931. aastal kavandite võistlus eesmärgiga püstitada Kaitseväe kalmistul väärikas mälestusmärk Vabadussõja kõrgematele juhtidele. Esikoha saavutas Edgar-Juhan Kuusiku kavand. Jürgensi kivitööstuses valmistati soome graniidist ausammas, mille esiküljel oli ümmargune bareljeef maoga võitlevast sõjamehest, selle ümber tekst „Vaba Eestile surmani truu”. Tagumisele küljele raiuti maetute nimed sünni- ja surmadaatumiga.
Mälestusmärk avati 10. septembril 1933. Ette oli nähtud 12 hauaplatsi. Esimesena maeti platsile 27. juunil 1932. aastal kindralmajor Ernst Põdder ja tema kõrvale sama aasta 17. oktoobril kindralmajor Johan Unt. Oletatavasti purustati mälestusmärk 1950.aastal. Bareljeefi päästis rusude seast Alfred Vosmi ja see paigaldati taastatud mälestussambale, mis avati 22. veebruaril 1998 Eesti Vabariigi 80. aastapäevaks. Vabadussõja terviklik memoriaal avati 28. novembril 2000. Ühesugused mälestusplaadid said veel 10 meest: Arthur Alexander Lossmann, Andres Larka, Paul-Adolf Lill, Karl Parts, Jaan Soots, Nikolai Reek, Johan Pitka, Aleksander Tõnisson, Otto Heinze ja Voldemar Viktor Rieberg.
Algusaastatel maeti Vabaduse Risti kavalere üle kogu kalmistu süsteemitult. 1935. aastal pöördus Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osakond Tallinna garnisoni ülema poole palvega eraldada kalmistust osa Vabaduse Ristiga autasustatud meestele. Sügisel eraldatigi plats 130 hauakoha jaoks. 1936. aastal hakati mõtlema monumendile. Töödega alustati alles 1939, tähtajaks oli ette nähtud 10. juuni 1940. Kujur Juhan Raudsepa loodud mälestusmärk saigi valmis, aga avamine 25. juulil 1940 jäi muidugi ära. Ka see monument lõhuti. 1994. aastal kaevasid muinsuskaitsjad ja sidepataljoni ajateenijad maa seest välja viis dolomiidist figuurplokki, üks jäi kadunuks. Samba keskosas paiknenud graniidist Vabaduse Risti olid 1962. aastal leidnud kalmistu võsast kolm meest – Henno Ustav, Toivo Hüvato ja Aare Tamra. H. Ustavi keldrist toodi see välja alles 1995. aastal. Puuduva skulptuurploki valmistasid Ants Mölder ja Aime Kuhlbusch. Algsel kujul taastatud mälestusmärk avati 29. novembril 1998.a. Taastamata on aga mälestusmärgi ees olev Vabaduse Risti kavaleride matmispaik. Kogu Kaitseväe kalmistu korrastamine on meie, elavate tänuvõlg, mille kustutamine on meie aukohus.
Selline on lühidalt Kaitseväe kalmistu lugu. Me täname teid, Eestimaa pojad, kes te jäite truuks vabale Eestile! Olgu teile rahu!

tagasi lehekülje algusesse



MÄLESTUSKIVI AVAMINE EESTI VABARIIGI EKSIILIS PEAMINISTRILE PRESIDENDI ÜLESANNETES HEINRICH MARGALE tema sünnikohas Kõlleste vallas Võrumaal 1. oktoobril 2008.

Peeter Mark

Lugupeetud president Arnold Rüütel!
Austatud riigikogu liige härra Trivimi Velliste, riigisekretär härra Heiki Loot, vallavanem härra Andrus Seeme ja kõik siiatulnud kohalolijad!

Täna 97 aastat tagasi sündis minu isa Heinrich Mark Otsa talus endises Karaski külas. Kui ta oli 33-aastane, põgenes ta sõja ajal Soome kaudu Rootsi. Ja Rootsi pealinna jäi ta elama umbes 60 pikaks aastaks. Ta abiellus seal Alice´iga, mina sündisin aastal 1954.
Kui ma veel väga noor poiss olin, siis mäletan, et kodus söögilauas ja ka sugulaste või eesti sõprade juures räägiti loomulikult väga tihti Eestist. Mõned sõnad, mida ma mäletan väga selgelt ja milledest mina siis suurt aru ei saanud, olid:

kodumaa,
vabadusvõitlus,
Siber,
põgenemine,
okupatsioon,
kommunist,
venelane.

Oli ka palju teisi sõnu…
Mäletan, et mõtlesin, kas seda Eestit ikka olemas on või on see mingi müstiline fiktiivne maa, kusagil kaugel kodust. Me kõik teame, kuidas väikese lapse mõtted ja fantaasiad peas ringi lendavad.
Alles hiljem, võib-olla umbes siis, kui ma koolis hakkasin käima (esimesed kuus aastat käisin ma eesti koolis Stockholmis), siis sain täpsema pildi ja mõistsin, millest isa ja teised täiskasvanud eestlased nii tihti rääkisid. Sellest ajast peale sain ka aru, et isa tegi tähtsat tööd Eesti vabadusvõitluses, organisatsioonides Rootsis ja ka eksiilvalitsuses.

Minu isa oli väga positiivne, rahulik ja pragmaatiline inimene. Ta oli juba Eestis poliitikaga tegelenud ja oli osav diplomaat ning läbirääkija. Kogu elu Rootsis oli ta kindlalt veendunud, et Eesti saab varsti vabaks. Ta ei kasutanud mitte sõna kunagi, vaid just varsti. ,,Nõukogude impeerium peab langema,” ütles ta, ,,ja langeb varsti, see on ainult aja küsimus!” Isal oli ka kindel tunne, et ta saab vabasse Eestisse tagasi tulla oma elu ajal ning siis jälle Otsa talu külastada. Pean ausault ütlema, et mina ise ei olnud alati nii kindel või nii optimistlik.
Aga Eestist sai iseseisev ja vaba riik ning 1993. aastal oli isa siin Otsa talus jälle peale 50 aastat.
Isal oli kolm venda, kes kõik kasvasid üles Otsa talus. Noorem vend Aksel põgenes ka oma perekonnaga Rootsi. Aksel, kes on 95-aastane (sündis 1913), elab täna Uppsalas. Akselil ei olnud kahjuks võimalust täna siia tulla, aga ta on kirjutanud väikese sõnavõtu, mille mina nüüd tahan teile ette lugeda.

Heinrich Mark oli kolmanda generatsiooni poliitik. Tema vanaisa Jaan Mark oli sündinud Virumaal. Konflikt mõisa kupjaga sundis ta 16-aastase noorukina põgenema üle tookordse kreisi piiride Eestimaalt Liivimaale, s. o. Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse. Ta töötas taludes, leidis aegamööda oma naise Mari ja nad kolisid Karaskisse rentnikuna Nõristu tallu. Siis laenas Jaan selleks otstarbeks asutatud Tartu Laenupangast raha ja ostis Otsa talu. Taluperemehena üritas ilma koolihariduseta Jaan saada Krootuse vallavanemaks, aga ta jäi alla, vallavanemaks sai Samuel Raig. (Ja Samuel Raigist sai hiljem Heinrichi emaisa.)
Jaani ja Mari poeg August Mark, Heinrichi isa, oli Kanepi kihelkonnakooli haridusega, oskas vabalt kirjas ja sõnas ka vene keelt. August Mark oli Karaski külas aktiivne seltskonna- ja poliitikategelane, ta käis isegi Tallinnas Põllumeestekogude kongressil ja oli kohapeal juhtiv poliitik. Kodus oli neli poega ja alaline jutt poliitikast. Üliõpilasena austas Heinrich Jaan Tõnissoni ja jäi alaliselt temale ja ta liberaalsele poliitikale lojaalseks. Heinrichile oli poliitika, Eesti Vabadusvõitlus südameasjaks.
Lõpuks isiklikku. Kuigi olime eri erakondades, ometi ei olnud meie vahel mingeid saladusi. Võin kinnitada, et meie olime vennad – kuigi käisime omaette teed, jäime me alati vendadeks selle sõna parimas tähenduses.


Mul on väga suur au, et isa mälestuskivi avamisel olen saanud selle võimaluse siin sõna võtta. Mina tahaks lõpuks oma perekonna ja sugulaste poolt tänada kõiki, kes on aidanud seda üritust organiseerida. Oleme tänulikud, et Eesti riik on võtnud initsiatiivi ja isa sünnikoha märkinud mälestuskiviga. See on meile kõigile väga suur au.
Suur tänu teile kõigile!

tagasi lehekülje algusesse



Endise Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis liikme ENNO PENNO kõne Vabariigi Valitsuse eksiilis peaministrile presidendi ülesannetes Heinrich Margale mälestuskivi avamisel tema sünnikohas Kõlleste vallas Võrumaal 1. oktoobril 2008.

Heinrich Mark (1911–2004)

Ma sooviksin Vabariigi Valitsuse eksiilis endiste liikmete poolt mälestada Heinrich Marka kui Eesti iseseisvuse taastamise eestvõitlejat. Heinrich Mark oli Vabariigi Valitsuse eksiilis liige alates 1953. aastast, kui see August Rei poolt reorganiseeriti Oslos ja kuhu Mark kuulus riigisekretärina 18 aasta jooksul, see tähendab 1971. aastani, mil ta sai peaministri asetäitjaks. Ka seda ametit pidas Heinrich Mark kaua, 19 aastat.
Siis, 1990. aastal astus ta Tõnis Kinti järel peaministriks presidendi ülesannetes. Sellisena palus ta mind koostada Vabariigi Valitsuse aastal 1990, mis osutus viimaseks koosseisuks eksiilis. 8. oktoobril 1992 andis Heinrich Mark sümboolselt üle oma ameti uuesti vabas Eestis valitud presidendile Lennart Merile. Nii oli ta kuulunud valitsuse koosseisu aukartustäratavad 39 aastat. Ta on esirinnas nende hulgas, kes suutsid Eesti riigi järjepidevust edasi kanda läbi tumedate aastakümnete.
Esimene kord, kui ma sain teadlikuks Heinrich Marga isikust, oli 1944. aasta talvel Helsingis, kui tema oli kandev jõud sealses Eesti Büroos ja ajakirja Malevlane toimetuses. See oli meie pagulasaja algus. Kui Soome tegi vaherahu Nõukogude Liiduga, oli Heinrich Mark, nagu paljud teised eestlased, sunnitud lahkuma Soomest Rootsi. Samal ajal algas suur põgenemine Eestist Rootsi. Mark rakendus eesti koolide, esiti laagrikoolide, organiseerimisse. Selles oli temal kasu omandatud kooliõpetaja kutsest juristiameti kõrval. Tema töökohaks sai Eesti Komitee Rootsis koolitoimkond. Eesti Komitee büroojuhatajaks sai ta 1954. aastal ja jäi selleks 21 aasta jooksul. Aastail 1975–1982 oli ta Eesti Komitee esimees ja kui ta lahkus sellelt ametikohalt pensionile, siis valiti ta komitee auesimeheks, et märkida tema erilisi teeneid.
Poliitilisse ellu sekkus Mark varakult, olles Jaan Tõnissoni kaastööline Rahvuslikus Keskerakonnas Tartus. Kui Nõukogude Liit 1940. aasta suvel katsus legitimeerida okupatsiooni, korraldades niinimetatud Riigivolikogu valimised, oli Heinrich Mark rahvuslike jõudude vastaskandidaat. Kuna kommunistid oleksid vabadel valimistel kaotanud, siis kustutati vastaskandidaadid valimiste nimekirjadest. Need nn Balti valimised muutusid mõisteks, kuidas rahvaste tahtega manipuleeriti.
Rootsis oli Heinrich Mark poliitiliste erakondade koostööorganisatsiooni Eesti Rahvusnõukogu asutajaid ja selle peasekretär 28 aastat (1951–1979). Ta võttis nende aastate jooksul osa 33 konverentsist ja välisaktsioonist. H. Mark oli Eesti Liberaal-Demokraatliku Koondise asutajaid ja abiesimees ning Balti Komitee abiesimees.
Vabariigi Valitsusel eksiilis oli tihe koostöö Poola eksiilvalitsusega Londonis. 1989. aastal tekkisid kontaktid ka erakondade ja poliitikutega Eestis. Arutati Eesti Kongressi eeltöid ja 1991. aasta jaanuaris peeti nõupidamist Eesti Komitee Eestis esindajatega ning ülemnõukogu õiguskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni liikmetega juriidiliste küsimuste lahendamiseks täielikule iseseisvusele üleminekul. Valitsus avaldas oma arvamust ka teistes küsimustes, näiteks väliseestlaste hääleõiguse suhtes.
Kokku võttes Heinrich Marga elukäiku, peab kinnitama, et ta oli valdava osa oma eluteest ühiskonna teenistuses. Teda aitasid selles töös tema omadused: energiline aga rahulik, sihikindel aga leplik. Tema paljudel isiklikkudel sõpradel on jäänud temast helge mälestus.

tagasi lehekülje algusesse



EESTI RIIGIVANEMATE MÄLESTUSJUMALATEENISTUS
Tallinna Püha Vaimu kirikus 22. septembril 2008

Andres Põder

Prohvet Sefanja ütleb oma raamatu 3. peatükis: „Issand, Sinu Jumal, on Sinu keskel kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.“
Eesti ajaloos ja folklooris on vähe suuri kangelasi ja kuningaid, hiilgavaid võite ja vallutusi. Samas on küllaga kaotusi ja ohvreid. Selle tõsiasja üle on avaldatud kahetsust ja leitud, et selle all kannatab rahva enesekindlus ja – väärikus. Ometi on meie väike rahvas püsinud. Veel enam, oleme maailma arenenud riikide seas.
Tähistades tänavu iseseisvuse 90. aastapäeva, on meie aukohus mälestada oma rahva juhte, Eesti Vabariigi riigipäid, kellest enamik on käinud läbi kannatustetee ja andnud oma elu Eesti eest. Kas näeme selles ainult rahvusliku passiooni jätku või ka sangarlust ja vaimusuurust, mille üle võime olla uhked, millest võime võtta eeskuju ja millest õppida?
Pühakiri juhib meie pilgud väliselt võitluselt ja hiilguselt sisemisele. Kuigi ka siin oleme sageli nõrgad ja vajame Issanda armu ja abi, on seismine oma aadete, vabaduse ja tõe eest sangarlus ka siis, kui see väljastpoolt vaadatuna võib näida kaotusena. Kirjas heebrealastele räägitakse usukangelastest, kes kogesid pilkamist, ahelaid ja vanglat, kuid kes usu läbi said tugevaks nõtruses ja tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere (pt 11). Prohvet Sefanja lisab salm edasi Issanda sõnad: „Vaata, ma teen lõpu kõigile su rõhujatele. Ma aitan lonkajat ja kogun äraneetu!“
Kristuse kannatuse ja ülima ohvri valguses võime näha oma rahva ja rahva juhtide ohvri erilist ausära. Ometi on sellisel kangelaslikkusel mõtet vaid siis, kui see toetub ajatutele, igavestele väärtustele, armastusele ja headusele, õiglusele ja tõele, mis on jumalikud annid, kui see ammutab jõudu lootusest Jumalale. Prohveti sõnul: „Issand, sinu Jumal, on sinu keskel kangelane, kes aitab!“
Ta on teinud ja teeb seda ikka ja jälle.
Oleme kogunenud mälestama oma juhte siia Tallinna Püha Vaimu kirikusse, mis juba sajandite eest sai eesti rahvuskultuuri üheks hälliks. Reformatsioonist alates on siin peetud eestikeelseid jumalateenistusi, siin tegutsesid meie ajaloo nimekad tegelased – Wanradt, Russow, Müller ja Tallmeister, siin kujunes välja eesti kogudus ja kogukond – eelastmed rahvuslikule iseseisvusele. Teame, et ka omariikluse rajasime ristirahvana ja meie riigipead on olnud kristlased.
On põhjust olla selle eest Jumalale tänulik ja mälestades oma riigi juhte usaldada nad Kõigeväelise armu hoolde. On põhjust olla ettevaatlik oma tegude ülehindamisega ja rahuloluga oma jõus ja tarkuses. Taaveti 33. laul hoiatab:“Ei kuningas saa võitu suure sõjaväega, ei pääse kangelane suure rammu abil. Petlik on sõjaratsule rajatud võidulootus, ta suur jõud ei päästa. Vaata, Issanda silm on nende peal, kes teda kardavad ja tema heldust ootavad, et tema tõmbaks nende hinge välja surmast.“
Jumal on meie inimliku eksistentsi kriitiline tegur, aga ka selle väärikuse ja võitmatuse tagatis. Aidaku mälestus meie riigijuhtidest, kangelastest kannatustes ja usus, teha meid tugevaks ja suureks selle läbi, et kangelaseks meie keskel saab alati olema Issand, meie Jumal. Ning olgu temal rõõmu meie tegudest.

tagasi lehekülje algusesse



EESTI RIIGIVANEMATE MÄLESTUSJUMALATEENISTUS
Tallinna Püha Vaimu kirikus 22. septembril 2008

Trivimi Velliste

Väga austatud härra Vabariigi President!
Väga austatud president Arnold Rüütel ja proua Ingrid Rüütel!
Kallid kolleegid Riigikogust!
Kallid kirikulised!

Tänane päev on Eesti seadusega kuulutatud vastupanuvõitluse päevaks. 64 aastat tagasi rebiti ülal Toompeal Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp. Samal ajal pidas riigipea kohuseid täitnud professor Jüri Uluotsa ametisse nimetatud Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhatusel Läänemaal Põgari palvemajas oma istungit.
Lipu maharebimine ei tähenda veel riikluse hävimist. Üürikesed päevad pikas sõjas, mil de jure kogu aeg olemas olnud Eesti Vabariik toimis piiratud ulatuses ka de facto, hakkasid otsa saama. Väga suur hulk – tervelt seitse protsenti – Eesti kodanikest põgenes isamaalt, et pääseda küüditamisest või, mis veel saatuslikum, kuulist.
Pagulaste õlgadele langes ebaproportsionaalselt suur koorem: hoida nähtavalt ja kuuldavalt elus Eesti Vabariigi tuld – see tähendab sõnumit: Eesti Vabariik pole kusagile kadunud. Tema maa-ala rahvusvaheliselt tunnustatud piirides on endiselt alles, olgugi ebaseaduslikult – ja ajutiselt! – naaberriigi poolt hõivatud. Elus on ka valdav osa Eesti kodanikkonnast, olgugi et kodumaal on nende taskutesse ja käekottidesse vägivaldselt topitud NSV Liidu passid.
Enamgi veel, alles on rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused mitmes demokraatlikus riigis. Ja kõige tipuks, põhiseadusest tuleneva õigusliku järjepidevuse korras on katkematult ametis – aastakümnest aastakümnesse – Vabariigi Valitsus eksiilis.
Niisiis, õiguslik ja poliitiline sõnum oli selge ja ühemõtteline: Eesti Vabariiki pole juriidiliselt vaja taastada, Eesti riiklust ei pea taastama, sest see on katkematult olemas. Vaja on aga taastada põhiseaduslik riigivõim, mille eelduseks on muidugi välismaise sõjalise okupatsiooni lõpetamine.
28. septembril 1939, kui Moskvas kirjutati alla nn baaside leping, langetati Eesti poolel üksiti otsus katsuda võita aega. Lükata otsustav heitlus edasi hetkeni, mil koos mõne – olgu või väga ebameeldiva liitlasega – on mingisugunegi sõjaline lootus edukalt kaitsta oma vabadust. See sügisotsus oli palju üksmeelsem, kui me tahame seda täna tunnistada. Olgugi et tegemist oli nn autoritaarse valitsemisviisiga, osales selle otsuse langetamisel ka autoriteetne poliitiline opositsioon. Ja otsustajate ring oli, paradoksaalsel kombel, palju laiem kui samasuguste küsimuste puhul demokraatlikus Soomes.
Soome ei säilitanud oma vabadust mitte demokraatliku riigikorra tõttu, vaid hoopis üldisematel asjaoludel. Nagu näitab Tšehhoslovakkia või Taani saatus Teises maailmasõjas, ei taga demokraatia iseenesest sõjalises mõttes veel midagi. Sellega ei taha ma loomulikult öelda, et demokraatia poleks eelistatavaim valitsemisvorm.

Head vastupanupäevalised!
Mõeldes täna Jüri Uluotsale, Otto Tiefile ja paljudele teistele vastupanuvõitlejaile, peame meeles pidama, et 1944. aastal usuti väga laialdaselt, et kordub Vabadussõja-aegne sündmuste mudel: sakslased aitavad Punaarmeed Eestist eemal hoida, Eesti valitsus haarab sobival hetkel ohjad enda kätte ja kui Punaarmee õnnestub hoida teisel pool Narva jõge, on sõjajärgsel rahukonverentsil, tuginedes Atlandi hartale, Eestil õigus ja võimalus nõuda oma.
Paraku polnud 1944. aasta Punaarmee enam sellist mõõtu, mis ta oli olnud 1918. aastal.
Kuid see ei tähenda, et Eesti sõdurite surmaheitlus Sinimägedes oleks olnud asjata. Just Sinimäed andsid 70 tuhandele kaasmaalasele aega pakku minna. Kui meie pagulaskond olnuks oluliselt väiksearvulisem, oleks ka pool sajandit väldanud välisvõitlus olnud tunduvalt üle jõu käivam. Edukas välisvõitlus üheskoos meie lõunanaabritest saatusekaaslastega ja sellest tulenenud lääneriikide poliitika Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi suhtes aga andis suurt tuge metsavendadele ja hiljem veretule vastupanule kodumaal.
Tänasel vastupanuvõitluse päeval peame kõigist raskustest ja sekeldustest hoolimata rõõmustama: Eesti Vabariik on lunastamas oma hiigelsuurt auvõlga ligemale saja tuhande sõjamehe ees – Tallinna Vabaduse väljakule on kerkimas üleriigiline Eesti Vabadussõja võidusammas. Tõsi, viimane mees nendest sajast tuhandest lahkus meie hulgast juba kaks aastat tagasi.
Kuid lisaks rõõmule kanname me täna endas ka süükoormat. Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud, mille nimel siis võitlesid Eesti sõjamehed Sinimägedes. Muidugi, ajalugu ei saa kunagi otsa ja aina on teatavaid diplomaatilisi ja taktikalisi kaalutlusi. Ent on asju, mille üle ei kaubelda ega tingita. Üks olulisemaid nende hulgas on sõjamehe au.
Kui keegi on noore mehena oma maa ja rahva nimel pannud oma elu kaalukausile, kui tema sõpradest on paljud juba 64 aastat isamaa mullas, siis tahab see Eesti sõdur, kes tänaseks on jõudnud väga kõrgesse ikka, oma riigilt kuulda, kas ta sõdis õige asja eest. Riigikogu on silmitsi moraalse imperatiiviga, kus kõik muud kaalutlused on vähemolulised.
Eesti ei ole kunagi salanud maha oma esmasünniõigust. Eesti ei ole midagi müünud läätseleeme eest! Täna langetame oma pea, mõeldes kõigile neile, kes on seisnud Eesti püsimise eest. Ennekõike mälestame neid, kes kõige nähtavamalt on seisnud Eesti riigitüüri juures – meie riigivanemaid ja presidente: Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birki, Ants Piipu, Juhan Kukke, Friedrich Karl Akelit, Jüri Jaaksonit, Jaan Teemanti, August Reid, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warmat, Tõnis Kinti, Heinrich Marka, Lennart Merd.

Kallid kirikulised!
Tuleva aasta 4. juunil möödub 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. Need Eesti suurmehed, kelle nimed ma äsja ette lugesin, olid väga erinevad, nad kandsid paljuski erinevaid vaateid. Ent neid kõiki ühendas üks – armastus sinimustvalge lipu vastu. Kandkem meiegi oma südames kustumatu leegina seda armastust. Lehvigu meie olulistel tähtpäevadel iga maja küljes ja iga talu õuel sinimustvalged lipud!
Kestku meie rahvas, kosugu meie maa ja kõlagu meie keel!
Jätkugu meil jõudu paluda ja uskuda headusse.

Tahaksin MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi nimel südamlikult tänada kõiki, kelle pühendumise tõttu tänane mälestusjumalateenistus teoks sai. Olgu tänatud meid teeninud peapiiskop Andres Põder, õpetaja Valdek Johanson, teoloogiaüliõpilane Marie-Christine Väli. Meie eriline tänu kuulub Tõnis Mäele, kelle palve laulus ja laul palves andis tänasele mälestusjumalateenistusele erilise sära. Suur tänu organist Kristiina Hoidrele!
Meil on suur heameel, et härra Vabariigi President, president Arnold Rüütel ja proua Ingrid Rüütel austasid mälestusjumalateenistust oma osavõtuga. Suur tänu kõigile, kes Eesti vastupanuvõitlust ja meie riigivanemate mälestust täna nõnda oluliseks pidasid.

tagasi lehekülje algusesse



ALEKSANDER WARMAT MÄLESTADES
(Käsikirja õigustes)

Aleksander Warmale mälestuskivi avamisel
Viinistus 22. juunil 2008

Küllo Arjakas

Austatud hr president, hr riigisekretär, hr kantsler!
Lugupeetud vallavanem!
Mu daamid ja härrad!

Ma võiksin nimetada 15 Eesti suurmehe nimed, kes tegutsesid aastatel 1918–1991, neist enamik oleks siin, vähemalt sellele auditooriumile küll teada. Kui me tutvuksime nende 15 lühikese elulooga, siis võiksime nad hõlpsasti jagada kaheks: riigivanemad ja tulehoidjad. Ehk siis 10 riigivanemat (neist mõni ka peaministriks, üks aga riigihoidjaks ja hiljem presidendiks nimetatuna) ning viis tulehoidjat, kes paguluses kandsid aastakümneid Eesti omariikluse sümboolset tuld. Neist 15st hukati või hukkusid erinevates NSV Liidu kinnipidamiskohtades 10. Prof Jüri Uluots, kes 1944. a septembri lõpus väga haigena Stockholmi jõudis, ei suutnud suurt midagi teha, sest suri 1945. a alguses. Talle järgnesid neli, kes olid paguluses kauaaegsed tõrvikuandjad – Heinrich Mark (Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaminister vabariigi presidendi ülesannetes 1990–1992), Tõnis Kint (1971–1990), August Rei (1945–1963) ja Aleksander Warma, eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes aastatel 1963–1970.
Seega neli meest, kellest vahest tuntumad on Heinrich Mark – sest just tema andis 1992. aasta oktoobris Riigikogu ees oma sümboolse võimu üle, ja August Rei, sest tema poliitiline tegevus algas juba 1917. aastal. Rei oli riigivanem 1920. aastate lõpul, 1930. aastatel diplomaatilises teenistuses. Temaga on seotud dramaatiline põgenemine Riiast 1940. a juulis, aga ka mitmed ja kohati aastakümneid kestnud poliitilised pinged paguluses, mis ilmsesti olid ka seotud August Rei kohati üsna komplitseeritud iseloomuga.
Ning kaks vähetuntumat: agronoom ja Põllutöökoja kauaaegne juht Tõnis Kint, kellel oli poliitilist kogemust üsna vähe, sest EV lõpuajal oli ta 1938–1940 viimase Riigivolikogu liige, ning Harjumaa mees, Kuusalu (toona Kõnnu) vallast pärit Aleksander Warma, kelle kohta võiks lühidalt öelda – meremees ja mereväeohvitser, alates 1931. aastast diplomaat, mees, kes alates 1940. aastast kuni oma surmani 1970 esindas erinevatel ametikohtadel Eesti riiki välismaal.
Milline on Aleksander Warma kirjalik pärand? Tähtsad on kaks raamatut: „Merevägi Vabadussõjas” (1926) ja mälestusteraamat „Diplomaadi kroonika. Ülestähendusi ja dokumente aastatest 1938–1944” (esmatrükk Rootsis 1971, kordustrükk Eestis 1993). Autori ootamatu surma tõttu jäi käsikiri lõpupoolse viimistluseta. Kirjastus püüdis mõningaid vigu parandada, käsikirja korrigeeris veel pr Marta Warma. 1965. a ilmus EÜSi toimetistes nr 14 Warma kontseptuaalne artikkel „On´s Eesti Vabariigi õiguslik kontinuiteet kaitstav ja poliitiliselt vajalik?”. Warma tegevusest Soomes ilmus seal 1973. aastal tema mälestusteraamatul põhinev teos. Juba varem, 1962 ilmus Stockholmis 16-leheküljeline inglis- ja prantsuskeelne propagandabrošüür Soome-NSV Liidu suhetest 1938–1962. Aastal 1960 ilmus Warma sulest lühike saksakeelne ülevaade Eesti ajaloost, lisaks veel mõni pisitrükis ja ongi kõik.

Aleksander Warma sündis 22. juunil 1890 Harjumaal Kõnnu vallas Viinistu rannakülas Hindreku talus, kus tema isa oli – nagu ikka ranna ääres – kalur ja talumees. Aleksander Warmal oli kuus õde ja kaks venda, Joosep ja Tõnis. Joosep suri 1912. aastal sõjaväeteenistusest saadud vigastusse ja Tõnis uppus 1925. aastal Soome skäärides.
Aleksander Warma lõpetas Pärispea vallakooli ja Kõnnu 8-klassilise ministeeriumikooli (mis asus küll Loksal) 1905. a, käis seejärel pedagoogilistel kursustel ja sõitis merd. Just merest sai rannapoiss Aleksander Warma kutsumus ja nii järgnesid õpinguaastad Käsmu (1910–1912) ning Narva merekoolis (1912–1914), mille ta lõpetas parima õpilasena. Järgnes kaugesõidukapteni eksami andmine Riias.
Nooruke Warma plaanitses järgnevalt minna Suurbritanniasse, töötada laevatehases ja õhtuti õppida laevainseneriks. Aga suur maailmapoliitika tegi tema kavadesse korrektiive: 1914. aastal puhkes I maailmasõda ning algas mobilisatsioon. Diplomeeritud meremehed arvati mereväe reservi, aga sõja venides tuli teenistusse minna. Warma teenis erinevatel laevadel, osales meremineerimisel, õiendas komisjoni ees Kroonlinnas mereväelipniku eksami. 1917. a algul kavatses Warma Helsingis vene gümnaasiumi juures teha küpsuseksamid, aga seda takistas puhkenud veebruarirevolutsioon oma järgnevate segadustega. 1918. aasta oli Eesti ajaloos murranguline. Warma astus 30. märtsil 1918 formeeritavasse Eesti mereväkke. Ta oli senini teeninud Petrogradis, aga nüüd anti seal meremeestele võimalus laevadelt lahkuda. Vaid üks nädal hiljem läksid rahvusväeosad maad okupeerinud sakslaste nõudeil laiali.
1918. a sügisel aga hakati uuesti looma nii Eesti riiki kui selle mereväge. Sellel pikemalt peatumata kordan, et Aleksander Warma oli 18. juunist 1919 kuni 20. jaanuarini 1920 Merejõudude staabiülema kt ja siis kuni 1. maini staabiülema abi, mis toona tähendas pigem asetäitja kohta. Vabadussõjas osutatud teenete eest pälvis Aleksander Warma Vabadusristi (I liik/3. järk), tasuta maa ja rahalise autasu. Põllutööministeeriumi omapärase jaotusviisi tõttu ei saanud ta maad kätte ja võttis selle eest rahalise kompensatsiooni. Seejärel, pärast lühiajalist puhkust, sai Aleksander Warmast, nagu toona öeldi, suurtükilaeva Mardus komandör. Pealtnäha oli see Warma kui mereväeohvitseri jaoks selge tagandamine ilma ühegi põhjuseta. Ta oli töötanud ikkagi Merejõudude staabiülemana, aga nüüd sai tema juhtimise alla omal ajal reisilaevana vettelastud ja hiljem ümberehitatud 150-tonnise veeväljasurvega suurtükipaat, mille meeskonnas vaid 22 liiget.
Pole mingeid andmeid, et Warmal oleks mõni „patt hingel”. Ta ise on kirjutanud, et tahtis „võimalikult rahulikku kohta”, teisal, et palus end ise Marduse kapteniks viia. Või oli pigem asi selles, et Vabadussõja järel oli Eesti mereväes piisavalt palju temast kogenumaid ohvitsere ning ka temast parema meresõjalise haridusega ohvitsere. Ehk lühidalt: armee ja laevastiku demobiliseerimise järel lihtsalt ei jätkunud kõigile häid kohti.
Ilmselt tõi see muudatus ka pöörde Aleksander Warma ellu: ta lõpetas eksternina gümnaasiumi ja hakkas samal aastal õppima Tartu ülikoolis rahvusvahelist õigust, seda vabakuulajana, sest tal oli sooritamata ladina keele eksam – ja mis oli ühel meremehel asja ladina keelega? Aga 1921. a sooritas ta ladina keele eksami Tartu Õpetajate Seminaris ja õppis 1921–1924 Tartus, keskendudes just merendusõigusele, hakates näiteks juba 1921. a lugema loenguid meresõjaõigusest, küll mitte ülikoolis, aga Mereväekadettide koolis. Pisut etteruttavalt olgu öeldud, et 1929 sai ta õigusteaduse magistriks tööga „Enamsoodustusklausleist kaubalepingutes”.
Warma lõpetas 1924. a juurastuudiumi Tartus ja temast sai sõjaministeeriumi juriskonsuldi abi ning kodifikaator, st õigusnormide süstematiseerija, 1925. a tõusis ta kaptenmajoriks (maaväes: majoriks).
1926. a mais lahkus Warma lõplikult sõjaväeteenistusest ja siirdus tööle välisministeeriumi, kus alustas oma uut karjääri juriidilise büroo juhatajana, 1927–1931 oli ta samas administratiiv-juriidilise osakonna juhataja. Aga üht-teist tegi ta veel, nii oli Aleksander Warma juba 1924. a välja töötanud merekoolide kutse- ja ettevalmistusklasside kodanikuõpetuse ja merekaubanduse seaduse õppekavad ning ta oli ka Eesti Riigiarhiivi nõukogu liige.
Aasta 1931 kujunes Warma jaoks murranguliseks. Ta suundus diplomaatilisele tööle, seda tööd tegi ta erineval moel ligi nelikümmend aastat, kuni oma surmani. 1931. a sõlmiti ka tema teine abielu, tema uueks kaasaks sai Pärnust pärit Marta. (Marta Warma suri kõrges eas, enam kui 91 aasta vanusena 1995. a, näinud ära Eesti Vabariigi taastamise, mille nimel oli tema abikaasa aastakümneid tööd teinud.)
Märkigem, küll väikese kõrvalpõikena, et 1932. a suri Soomes, Kabböle rannakülas Aleksander Warma isa – vanemad olid juba 1906. a kolinud Soome elama –, aga sõjajärgsetel aegadel üüris seal Warma elumaja tema sugulaste käest perekond Kalela – ning perepoeg Jaakko Kalela töötab praegu Soome suursaadikuna Eestis.
Juunis 1939 nimetati Aleksander Warma saadikuks Rooma, kuhu ta ka ise oli soovinud tööle minna. Aga jällegi lõi sõda plaanid segi – II maailmasõja puhkemise järel otsustati Roomas saadikut mitte vahetada, ehkki Itaalia oli teatanud oma nõusolekust, Warmal määramise käskkiri taskus ja sõiduettevalmistused tehtud. Nii oli ta 1939. a septembrist kuni novembrini välisministeeriumi esindaja Eesti sõjaväekomisjonis, mille ülesanne oli vastastikuse abistamise pakti küsimuste lahendamine ja läbirääkimised NSV Liidu delegatsiooniga. Seejärel nimetas välisminister Ants Piip ta saadikuks Helsingisse, kuhu ta jõudis 29. novembril 1939 ehk siis üks päev enne Talvesõja puhkemist.
Aleksander Warmast oli saanud karjääridiplomaat, kelle töö jätkus 20. saj Eesti ajaloo kõige raskematel aegadel – 1939, 1940 ning järgnevad ajad.
1940. a juunipöörde järel oli Warma üks neid saadikuid, kes algul kinnitas oma solidaarsust Varese valitsusele ja uuele välisministrile Nigol Andresenile. Eesti diplomaatia ajalugu uurinud prof Eero Medijainen on kirjutanud: „ Eestis leiduvate arhiividokumentide alusel võib väita, et kõige selgemalt väljendas oma lojaalsust uue võimu suhtes just A. Warma.” Nimelt oli Andresen 1. juulil 1940 saatnud saadikutele kirja, kus rõhutas, et juunisündmused olid reaktsioon kuus aastat kestnud vaikivale olekule, Eesti jääb iseseisvaks riigiks, mida tagab NSV Liit, ja idaorientatsioon pole fraas, vaid välispoliitika alus. Warma teatas oma sõnarohkes vastuses lojaalsusest uuele võimule. Ta suhtus eitavalt Eesti sõjaväeatašee major Aksel Kristiani „põranda alla minekusse” ja käsutas saatkonnasekretäri Kristiani üles otsima, et talle anda Tallinnast tulnud tagasipöördumiskäsk. 13. juulil teatas Warma Tallinna, et tal on tekkinud kahtlused – Kristian hoiab kõrvale. 19. juulil teatas Warma, et eraviisil saadud andmete järgi on major Kristian sõitnud Soomest Rootsi. Selliste teadete tõttu hakkasid mitmed saatkonnatöötajad Warmat umbusaldama ja tsiteerides prof Medijainenit: „ … normaalseid koostöömeeleolusid Helsingi saatkonnas enam ei tekkinud”. Mõistagi läks Warma oma mälestustes sellistest seikadest mööda, aga arhiivid sisaldavad üldjuhul rohkem kui mälestusteraamatud.
Millal toimus murrang Warma hoiakutes, on raske öelda. Ilmselt juuli lõpus, pärast Eesti NSV väljakuulutamist, lõplikult valis ta poole 7. augustil 1940: ta andis Soome välisministeeriumile üle noodi, milles teatas oma otsusest katkestada saatkonna tegevus Soomes. Samuti oli noodis öeldud, et töötajad siirdusid puhkusele, et Eesti liitmine NSV Liiduga toimus Punaarmee surve all ja et see oli NSV Liiduga tehtud lepingute rikkumine, et ta ei loe ennast NSV Liidu ega selle osariigi teenistusse kuuluvaks.
Saatkonnast lahkuti juba 6. augusti õhtul, kui raadio teatas Eesti NSV vastuvõtmisest NSV Liitu – Soome nõudmisel jäeti sinna kogu vara, et NSV Liidu esindus ei saaks nõuda nende väljaandmist seoses võõra vara omastamisega. Salajane kirjavahetus oli põletatud, Warma võttis kaasa vaid saatkonna lipu ja pitsati, saatkonna võtmed anti üle ühele kinnisvara hoiufirmale ja tsiteerides Warmat: „ … pärast seda kui kaks suuremat Helsingi panka keeldusid nende säilitamiseks seifi andmast, ja välisministeerium ei soovinud, et ma võtmed endaga ühes võtaksin, ega tahtnud neid ka enda hoiule võtta.” Sellises lähteolukorras mindi vastu uuele ja tundmatule tulevikule ning nagu teada, võttis NSV Liit mõni päev hiljem saatkonnahoone üle.
29. septembril 1940 oli Warma Stockholmis, kus nad koos August Rei ja Heinrich Lareteiga moodustasid Eesti välisdelegatsiooni, et hoida riigi järjepidevust. Nüüd hinnati Varese valitsust kui võõrriigi marionetti, kes tuli võimule Nõukogude tankide abil. Aleksander Warma kõige suuremaks teeneks peetaksegi Baltimaade okupeerimise õigusvastase olemuse avalikustamist.
Vastavalt Eesti välisdelegatsiooni statuudile moodustasid selle väljaspool Eestit viibivad ja enne 21. juunit 1940. aastat akrediteeritud saadikud.
Aastail 1940–1944 oli Warma Soomes, keset sõjasündmusi ja keset selle varjus pulbitsevat diplomaatiat. Märke oli erinevaid: nii näiteks külastas 1940. a kevadel teda Saksa saadik von Blücher, kes muuhulgas kiitis saatkonnas üht väikest, aga hinnalist Pärsia vaipa ja ütles siis ootamatult, et kui Warma seda tahab ära müüa, siis tema ostaks kohe. Warma oli šokeeritud, sest saadikud ei tee selliseid avaldusi. Aga ta pidi endalt küsima, kas see pole mitte Saksa saadiku poolt mõistaandmine, milline saatus Eestit ja tema esindajaid ees ootab? Kevadel 1941 andsid sakslased mõista, et neil on huvi koostööks Eesti esindustega välismaal ja kui tekib konflikt Saksamaa ja Venemaa vahel, siis võib Eesti saada tagasi oma iseseisvuse, kusjuures Eesti majandus tuleks kohandada Saksa eluruumile. Kui aga Saksamaa okupeeris Eesti, siis teatas von Blücher Soome välisministrile, et Saksa okupeeris NSV Liidu maa-ala koos kõigi õigustega, ja protesteeris selle vastu, et Soome valitsus lubab Warmal teatud raamides Soomes siiski tegutseda.
Nagu sõjas, võideldi ka diplomaatias iga positsiooni eest: näiteks 1941. a mais kohtus Warma Soome välisministeeriumi poliitilise osakonna juhatajaga, kes ütles, et Eesti-Soome majanduslepe on liidetud nüüdseks NSV Liidu-Soome majandusleppega. Warma küsis: „Kas see tähendab olukorra tunnustamist de jure?“ Talle vastati, et pigem de facto. Warma: „De facto tunnustamine ei anna sellist juriidilist järeldust, mida Soome praktiseerib antud leppega.“ Vastuseks oli: „Meil pole suuri valikuid, me peame Venemaale järele andma.“
Pärast NSV Liidu-Saksamaa vahelise sõja algust püüdis Warma Eesti saatkonna maja tagasi saada. Sõja algul andis NSV Liit selle Rootsi saatkonna valdusse, siis aga selgus, et Saksa saadik von Blücher on tagastamise vastu, sest see maja kuulus NSV Liidule ja nüüd seega siis Saksamaale. Selliseid seiku võiks veel hulganisti tuua.
Warma tegeles enamasti Soome saabunud eesti põgenike majutuse, toitlustuse jm igapäevaste mureküsimustega, Eesti vabatahtlike väeosadega Soome sõjaväes, vahendas informatsiooni Rootsi, kust see liikus ka kaugemale jne. Mis oludes käis tegutsemine, seda tunnistab saatkonna tegevuseks vajaliku laenu küsimine Soome valitsuselt 1943. a sügisel, küsimise aluseks oli üks varasem Soome rahaline võlg Eesti ees. Algul oli jutt, et see raha tuleb Soome Panga kaudu, siis K.O.P. panga kaudu, summa vähenes lõpuks 400 000 Soome margani, mis oli umbes 5 500 Rootsi krooni musta börsi järgi, aga lõpuks ei saadud sedagi. Nagu Warma kirjutas: „Sellest nähtub, kuivõrd väikeseks hindavad Soome parempoolsed poliitilised rühmad Eesti Vabariigi maksujõudu.”
1944. a augustis oli Warma mõnevõrra seotud JR 200 saatmisega Eestisse. Ta tahtis rügemendile üle anda ka lipu, aga ta ei saanud Soome võimudelt luba sõita Hankoniemisse, need protseduurid toimusid juba üle Warma tegutsemisvõimaluste. Jätkuvalt püüdis Warma veel korraldada eestlaste lahkumist Soomest Rootsi, sest sealne olukord oli muutnud murettekitavaks.
Järgnevalt läks aga tal endal kiireks: Soome tegi septembris 1944 vaherahu ja astus sõjast välja. Mõni päev hiljem külastas Warmat Soome siseminister, tulles muuseas talle koju külla ühe kaitsepolitsei ülema saatel. Minister teatas, et Soome vabastab kõik sadamates olevad eesti paadid ja põgenikud võivad neid kasutada, ehkki ametlikult ei tea keegi midagi sellisest korraldusest. Suuresti just nende paatidega lahkus Rootsi umbes 800 JR 200 võitlejat, kes Eestisse ei tahtnud minna, nad lahkusid koos pereliikmetega. 19. septembril kutsuti Warma Soome kindralstaapi, kus kolonel Walden palus tal kohe samal päeval sõita Turusse ja sealt laevaga Rootsi, aga kui kohe ei õnnestu ära sõita, siis ka mitte enam kodus ööbida. Warma lahkuski samal päeval Helsingist, olles enne seda teinud paar lühikest lahkumisvisiiti. Turust lahkus ta 23. septembril regulaarse reisilaevaga, kus oli mitusada eesti põgenikku.
Aleksander Warma jõudis 24. septembril 1944 Rootsi, seal möödus tema viimane eluperiood.
Ma ei hakka üksikasjalikumalt peatuma Warma tegevusel paguluses. Märgin vaid, et ta oli Eesti Liberaal-Demokraatliku koondise üks loojaid, abiesimees, esimees ja hiljem auesimees, Eesti Rahvusnõukogu organiseerijaid, hiljem selle abiesimees ja esimees, Eesti Rahvusfondi asujaid ja juhatuse liige, Eesti Komitee juhatuses – aga need olid kaalukamad pagulaste ühendused Rootsis. Lisaks veel Rootsi-Eesti Õpperaamatufondis ja Eesti Algkooli Sõprade Seltsis. Muudest huvidest märkigem, et vabal ajal maalis ta merd, korraldas eesti kunsti ülevaatenäitusi ja oli ise suur kunstikoguja.
Siin oli osavõttu üldistest rahvusvahelistest konverentsidest-kongressidest ja konkreetseid kirju. Ta pöördus 1948. a jaanuaris kirjaga Soome välisministri poole, et Soome ei annaks NSV Liidule välja 13 eesti meest, paadipõgenikku, kes olid Soome jõudnud 1944. a novembris ja palunud Helsingilt varjupaika. Nad interneeriti, viibides mitu aastat ühes laagris, ajal, mil järjest tugevnes NSV Liidu surve, et nad välja antaks. 1947. a sügisel sai Soomes kommunist siseministriks ja algas viimane jaht. Nii antigi mehed välja, sest nad olid sõdinud NSV Liidu vastu, naised-lapsed aga said võimaluse jääda Soome. „Õudne asi. Kõiges ma pean ka asjaosaline olema,” kirjutas Soome president Paasikivi siis oma päevikusse.
Alates 1953. aastast osales Aleksander Warma pagulasvalitsuste tegevuses, kus ta oli erinevates ametikohtades.
1. jaanuaril 1962 moodustas August Rei uue valitsuse, nimetades selle peaministriks Aleksander Warma.
Mis põhjustel August Rei uue kabineti moodustas, pole teada, kuid huvipakkuv on fakt, et ta taotles vabariigi valitsuse koosseisu laienemist USAs elavate eestlaste baasil. Igal juhul ettepanek tehti Tiefi valitsuse koosseisu kuulunud Arnold Susi pojale Heino Susile ja Hellar Grabbile, aga mõlemad keeldusid.
Nii nimetas Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesandeis August Rei 1. jaanuaril 1962 ametisse Aleksander Warma poolt juhitava valitsuse, millega lahkus ühtlasi ametist valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsuse koosseisu kuulusid:

Aleksander Warma – peaministri asetäitja, välisminister ja kohtuministri kohusetäitja;
Tõnis Kint – põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja;
Aksel Mark – siseminister;
Arvo Horm – portfellita minister ja majandusministri kohusetäitja;
Enno Penno – teedeminister ja haridusministri kohusetäitja;
Ivar Grünthal – portfellita minister ja sotsiaalministri kohusetäitja;
Peeter Panksep – portfellita minister.

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei suri Stockholmis 29. märtsil 1963. Vastavalt 1938. a põhiseadusele astus samal päeval peaministrina vabariigi presidendi ülesandeisse peaministri asetäitja Aleksander Warma.
2. aprillil 1963 nimetas ta uue Vabariigi Valitsuse ametissenimetamiseni Tõnis Kinti peaministri asetäitjaks ja Arvo Hormi välisministri kohusetäitjaks.
Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesandeis Aleksander Warma nimetas 1. märtsil 1964 ametisse Tõnis Kinti poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist vabariigi valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Tõnis Kint – peaministri asetäitja ja põllutööminister;
Aksel Mark – peaministri asetäitja abi ja siseminister;
August Koern – välisminister;
Peeter Panksep – kohtuminister;
Arvo Horm – majandusminister;
Elmar Järvesoo – haridusminister;
Juhan Käis – teedeminister;
Ivar Grünthal – sotsiaalminister.

Aleksander Warma ajal 1960. aastatel tegutses valitsus vaikselt. Varasem põhiseaduslik vaidlus paguluses elavate eestlaste vahel oli kümnendi vahetusel vaibunud, samas oli NSV Liit maailmas suurvõim ja balti pagulastega seotud küsimused jäid täiesti tagaplaanile. 1963. aasta sügisel saatsid Aleksander Warma ja Tõnis Kint USA välisministri abile F. G. Duttonile informatsiooni ja selgituskirja vabariigi valitsuse tunnustuse sooviga. Seoses Inglismaal asunud Eesti kulla võimaliku üleandmisega NSV Liidule saatis vabariigi valitsus Suurbritannia valitsusele 1967. a aprillis märgukirja, millele kirjutasid alla Tõnis Kint ja August Koern, ühtlasi nimetas Aleksander Warma Oskar Kersoni Eesti Panga presidendiks, et ta seda küsimust korraldaks. Kummalgi sammul mingit edu ei olnud: valitsused tunnustavad riike, mitte aga valitsusi. Pikemate läbirääkimiste järel andis Suurbritannia üle Eesti Vabariigile kuulunud kulla, mida oli hoitud Londonis.
Vabariigi peaminister presidendi ülesandeis Aleksander Warma tähistas 1970. a juunis oma 80 aasta juubelisünnipäeva. Ta suri Stockholmis pool aastat hiljem, 23. detsembril 1970.
32 aastat hiljem, 25. augustil 2002 sängitati piduliku tseremooniaga Aleksander ja Marta Warma urnid ümber Tallinna Metsakalmistule. Ring sai täis: Eesti riik oli taastatud, Warmade säilmed aga puhkavad kodumaa mullas.

tagasi lehekülje algusesse



Ado Birgi pojatütre KADRI-ANN LAARI kõne Eesti Maanõukogu esimehe ja peaministri Ado Birgile mälestuskivi avamisel Kulbisaare talus Mõnnaste külas Tarvastu vallas 28. juulil 2008

“Tere tulemast esiisade maale!” kirjutas tädi Regina, kui sai 1990. aastal teate, et tuleme perega Eestisse laulupeol osalema. Regina oli Ado Birgi vanem tütar ja ainuke ta neljast lapsest, kes jäi elama Eestisse. Aadi Birk, noorem poeg, hukkus sõjas, noorem tütar Mia siirdus Saksamaaa kaudu Ühendriikidesse ja minu isa Andres Pirk lahkus koos Ringhäälingu perega, kus ta töötas muusikaosakonna juhatajana, septembrikuul 1944. aastal.
Isa oli ja jäi ainukeseks Aado Birgi lastest, kellel oli oma pere. Me veetsime neli aastat põgenikena Taanis, kuni aastal 1948 avanes võimalus siirduda Argentiinasse. Seal minu vanemad vennad Andres juunior, Toomas ja mina kasvasime üles. Kuigi me elasime sisse Argentiina elusse, oli ja jäi eesti keel meie kodukeeleks. Lastena teadsime, et Eesti oli okupeeritud venelaste poolt ja et suur osa meie perest oli läinud kaduma sõjakeerises. Ado Birgi ja minu emapoolse pere saatus, keda küüditati 14. juunil 1941. aastal, oli meile teadmata. Ado Birgi surmaaeg ja -paik said avalikuks alles Eesti taasvabanemise ajal.
Aastatel 1991 ja 1996 oli mul võimalus veeta mitu nädalat Tallinnas ja siis tutvusin ka põhjalikumalt vanaisa töö ning saatusega. Nimelt olid mitmed uued artiklid ilmunud Eesti Vabariigi algusaastate valitsuste kohta ja muidugi oli seal juttu ka vanaisast. Eriti huvitav oli aga mul lugeda artikleid, mis olid ilmunud vanades Eesti lehtedes Ado Birgi kohta ja mis olid saadaval Rahvusraamatukogus. Samaaegselt sain ma informatsiooni pr Elle Leesilt, kes töötas suure huviga Konstantin Pätsi muuseumis, et tunnustada Eesti Vabariigi algaastate riigijuhte. Ma olen väga tänulik temale selle töö eest.
Täna ma esindan siin oma isa Andres Pirgi suguvõsa, tema kolme last. Minu vanem tütar Ingrid, kes on ka kohal, esindab isa viit lapselast, minu venna Toomase kahte tütart Ceciliat ja Gabrielat, kes elavad Argentiinas, ja meie enda pere kolme last: Ingridit, Kristit ja Erikut, kes me elame Kanadas.
Ma tahan siin südamest tänada Eesti Vabariigi valitsust ja kohalikke omavalitsusi, et seoses Eesti Vabariigi 90 aasta juubeli tähistamisega austatakse Eesti Vabariigi esiisasid. Mul on au ning heameel, et vanaisa Ado Birk kuulub nende sekka ja et tema järeltulijad on tädi sõnade järgi alati teretulnud esiisade maale.
Armsale Ado Birgile kui isale, vanaisale ja vanavanaisale soovime, et Siberi muld oleks tal kergem kanda teadmises, et Eesti Vabariigi valitsus austab tema panust ja tunnustab, et ta on teda alati ausalt ja väärikalt teeninud.
Ma tänan teid!

tagasi lehekülje algusesse



MÄLESTUSKIVI AVAMINE ALEKSANDER WARMALE
Viinistus 22. juunil 2008

Enno Penno

Lugupeetud koosolijad!

Olete kogunenud mälestama üht riigimeest generatsioonist, kes ehitas üles meie Eesti riigi 90 aastat tagasi ja kes oma vanemas eas oli sunnitud uuesti kaitsma selle suveräänsust läbi mitme aastakümne. Nende relvaks ei olnud siis enam püss ja kahur, vaid kirjasõna ja juriidilised argumendid.
Aleksander Warma oli mereväelasena võidelnud Vabadussõjas. Maapakku taganenult 1940ndatel aastatel rakendus ta vabadusvõitlejana meie organisatsioonides vabas maailmas Eesti hüvanguks ja tegutses kaaspagulaste huvide kaitsel. Tema kogemused juristina ja diplomaadina olid väga väärtuslikud nendes ülesannetes.
Tahaksin peatuda peamiselt Aleksander Warma kolmekümne viimase eluaasta juures. Warma oli enne sõda viimane Eesti saadik Soomes. Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni kuulus ta aastast 1940. Rahvusliku vastupanuliikumise kontaktid lääneliitlastega Saksa okupatsiooni ajal käisid üle Helsingi, s. o peamiselt Aleksander Warma kaudu.
Soome vaherahu Nõukogude Liiduga sundis Warmat asuma Rootsi 1944. aasta sügisel, samaaegselt suure põgenikevooluga Eestist. Aleksander Warma oli asutajaliige ja juhtivalt tegev Eesti Rahvusnõukogus (esimees), Eesti Liberaal-Demokraatlikus Koondises (esimees), Eesti Rahvusfondis, Euroopa Liikumise Eesti Rahvuskomitees, Euroopa Ikestatud Rahvaste Nõukogus (ACEN), Balti Komitees, Eesti Komitees jm. Ajavahemikus 1948–1970 võttis Warma osa 44 kongressist, rahvusvahelisest kokkutulekust, seminarist jm.
Warma on avaldanud ülevaate „Die historischen, politischen und rechtlichen Grundlagen des Freistaaten Estlands“ ja mälestused „Diplomaadi kroonika: Ülestähendusi ja dokumente aastatest 1938–44“ (ka soome keeles) ning toimetanud teose „Merevägi Vabadussõjas“.
Aleksander Warma oli EV Rahvuskomitee liige. Kui Otto Tiefi valitsust täiendati eksiilis jaanuaris 1953. aastal, määrati Warma välisministriks ja kohtuministri kohustetäitjaks. Peale Johannes Sikkari surma 1960 määrati ta ka peaministri asetäitjaks. Tema valitsuse liikmeks oli minul au kuuluda. Kui August Rei suri 1963. aastal, sai Warma põhiseaduse kohaselt peaministriks presidendi ülesandeis, mis ametit ta kandis oma surmani detsembris 1970 Stockholmis. Nõnda kandis Aleksander Warma edasi Eesti riigi de jure järjepidevust, mis kestis ajani, mil vabas Eestis valiti 1992. aastal riigiorganid ja nende hulgas president.
Warma puhkepaik on juba kuus viimast aastat Tallinna Metsakalmistul. Nüüd on ka ta sünnikoht ära märgitud ja väga sobivalt just Eesti juubeliaastal. Samuti on sobiv see, et sellega seotud koosviibimine leiab aset Viinistu kunstimuuseumis. Aleksander Warma oli ka tasemel kunstnik, eriti meremaalide alal.

tagasi lehekülje algusesse



AUGUST REI MÄLESTUSPÄEV

Küllo Arjakas

Tulevane jurist, ühiskonnategelane ja riigimees August Rei sündis 22. märtsil 1886 Pilistvere kihelkonnas Kurla külakoolis kooliõpetaja pojana. Teadaolevatel andmetel sündis ta tõepoolest koolihoones. Tema isa pidas, kui nii võib öelda, koolitalu, sest palka ta laste õpetamise eest ei saanud – tema töötasuks oligi võimalus koolitalu pidada. Muuseas, seal oli enne August Rei isa õpetajana töötanud ka Jaan Jung, esimesi eesti soost muinasaja uurijaid. Aga mõistagi polnud Jaan Jung noore August Rei jaoks tähtis.
Rei on meenutanud, et tema varajasim lapsepõlvemälestus oli ajast, mil isa viibis kodust mitu nädalat eemal Põltsamaal kursustel. Seega – selline äraolek oli nii suur sündmus, mida mäletati kodus veel aastaid hiljemgi.
Kool oli noore August Rei jaoks oluline. Ta õppis ilmselt mängeldes ja 1891. aastal, olles vaid 6-aastane, läks ta Kurla vallakooli. 6-aastaselt ja kooli – see oli toona haruldus. Meenutagem, et näiteks teine tulevane jurist ja riigimees, Jüri Uluots läks kooli 9-aastasena, mis toona oli üsna tavaline. Nagu hiljem August Rei oma mälestustes kirjutas: „Õppimine ei teinud mulle mingit raskust – pigemini oli see mulle lõbuks ja huviasjaks.” Nii võeti nooruke Rei vastu teise klassi ja kolmeaastase algkooli ta lõpetaski kahe aastaga.
Järgnes kihelkonnakool Pilistveres. See kool andis teadmiste kõrval ka elukogemusi – asudes küll vaid kolm kilomeetrit kodust eemal, toodi laps ometi esmaspäeva hommikul koolimajja koos nädalase toidumoonaga ja alles laupäeva pealelõunal algas oodatud kodutee. Pilistvere kihelkonnakool oli üsna edumeelne, vaatamata hariduselu venestamise aegadele loeti siin vahetunnis Eduard Bornhöhe „Tasujat” ja „Villu võitlusi”, aga ka Andres Saali „Aitat” jt patriootilisi ilukirjanduslikke teoseid.
1896. aastal lõpetas August Rei kihelkonnakooli, olles siis 10-aastane. Seejärel viis isa ta Tartusse gümnaasiumisse. Siin selgusid raskused ladina keelega. Ladina keele nõudmiste taset ei teadnud ei noor õppur ega tema koolmeistrist isa ja nii ei võetud ka vajalikke eratunde, mida Rei hiljem kahetses, sest nõnda pikenes tema õppeaeg kahe aasta võrra.
1890. aastate lõpus elas Rei niisiis kaasa Tartu tõusule. Veel mäletati ärkamisaega, veel rääkisid inimesed oma kohtumistest Carl Robert Jakobsoniga. Rei sai kingituseks kaks aastakäiku Jakobsoni „Sakalat”, tema üürikorterinaabriks oli vahepeal Gustav Suits. Gümnaasiumis toimus rida rahvuslikke üritusi. Õpilased, nende seas ka August Rei, korraldasid aktsiooni, esitades kooli juhtkonnale rohkete allkirjadega palvekirja, et gümnaasiumis antaks eesti keele tunde vabatahtliku õppeainena ja lektoriks tuleks kutsuda Karl August Hermann, kes pidas Tartu ülikoolis eesti keele loenguid. Taotlust ei rahuldatud, August Rei jäi aga ilma õppemaksuvabastusest, ehkki tema isa allkirja sellel palvekirjal ei olnud. Kooliraha oli siis 50 kuldrubla aastas ja see oli väga suur raha. Ise on Rei öelnud, et „see oli esimene tagakiusamine poliitilise meelsuse pärast” – mõistagi mitte viimane, August Rei oli siis ju vaid 15-aastane.
Gümnaasiumis toimus teisigi üritusi, näiteks korraldati 1903. a jaanuaris Lydia Koidula austamise õhtu – ja see oli direktsiooni arvates selge mässumeelsus. August Rei kartis koolist väljaviskamist ja siirdus Novgorodi, olles 1902. a jõulude ajal juhuslikult ühelt oma tuttavalt teada saanud, et Novgorodi gümnaasiumi pääseb ilma eriliste formaalsusteta. Tulevikus tahtis ta keskenduda õigusteadusele ja astuda Peterburi ülikooli, Novgorodi gümnaasiumi õppekavas aga oli aineid, mis selleks sobisid. Tartusse jäi maha August Rei kuulsus: võimudega vastuollu läinud, osalenud keelatud tegevuses, vähemasti üks kaassüüdlane visati gümnaasiumist välja – ilmselt oleks sama ka teda tabanud. Mida aga August Rei ei osanud ette arvata – Novgorod oli täis rahutuid üliõpilasi, kes sinna saadetud suurtest linnadest. Nii puutus noor Rei kokku tõsiste vene revolutsionääridest isemõtlejatega, kes levitasid keelatud kirjandust. Rei osales ka ühes põrandaaluses noorteringis, kus eeskätt arutati keelatud kirjanduse üle. Muuhulgas paljundas ta hektograafil umbes 100 eksemplari ühe terroristliku revolutsionääri kõnet, mille kohta ta on öelnud, et „see oli mu esimene otseselt ja teadvalt valitsusvastane „põrandalune” aktsioon, sest paljundajaks olin mina”.
August Rei lõpetas 1904. a kevadel Novgorodi gümnaasiumi hõbeaurahaga.
Siis tuli Peterburi – ülikool ja maailmalinn. August Rei ootused olid väga suured, Peterburis õpetasid õigusteadust maailmakuulsad õppejõud, sh ka näiteks poola-leedu päritolu prof Leon Bedraþitski, kes ka Jüri Uluotsa tuntavalt mõjutas.
Lähenes 1905. aasta, punane ja mässuline. See pöörane aeg lõi segi August Rei plaani saada korralikuks juristiks, sest ta sai õppida vaid neli kuud, siis algasid üliõpilasrahutused ning ülikool suleti. August Rei sattus ka ise ühele demonstratsioonile, kus oli hulk bolðevistlikult meelestatud osavõtjaid oma punalippude ja hüüetega: „Maha isevalitsus!”, „Elagu vabadus!”. Rei kinnitab, et tema sellest demonstratsioonist osa ei võtnud, aga ta jäi ratsapolitsei piirangusse, kus hakati osavõtjate nimesid üles kirjutama. Reil õnnestus juhuse tõttu pääseda nende hulka, kes nimede üleskirjutamise järel sealsamas vabaks lasti.
1905. a algul tuli August Rei Tartusse, veetes siin revolutsiooniaja. Tartus kujunes temast Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise üks algatajaid. Hiljem tegutses ta Tallinnas, sest sealne VSDTP komitee oli täies koosseisus arreteeritud. Tallinnas organiseerib Rei uut rakukest, levitab lendlehti, korraldab Uue turu veretöö ohvrite matuseid ning osaleb kuulsal tehase Volta tööliste koosolekul, kus Hans Pöögelmann kõneles läti keeles rääkimisest, st mõisate põletamisest.
1906. a veebruari algul Rei arreteeriti koos Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu 15 liikmega. Järgnes viis kuud eeluurimist. Aga tegemist oli tsaariaegse vanglaga: juba arreteerimise järel hoiti 15 inimest tund aega koos ühes suures ruumis, sealsamas leppisid nad kokku, mida ülekuulajatele räägivad. Pakke ja kirju sai vanglasse saata vabalt. Vangla asus Tallinnas Vene tn 25, üks sõber pani oma kirjadele aadressiks „Hotell. Vene tn. 25, Tallinn”. Kongid olid küll täis inimesi, aga igapäevane lõuna toodi väljastpoolt – selle eest kandis hoolt parteiorganisatsioon. 1906. a juulis Rei vabastati kautsjoni vastu. Tema süüd ei suudetud tõestada ja ta jätkas põrandaalust tegevust, olles jätkuvalt ajalehe Sotsiaaldemokraat toimetaja.
1907. a jätkas August Rei õpinguid Peterburis, osaledes üliõpilaselus ning toimetades kaks koguteost: „Ääsi tules. I” (1908) ja „Ääsi tules. II” (1910). Ta osales agaralt Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuses, märkigem, et aastail 1907–1911 õppis Peterburi ülikoolis rohkem eestlasi kui Tartus. Rei võttis ülikoolilinnalt kõike, mida sai, ka kultuurilistest üritustest. (Näiteks Jüri Uluots keskendus ainult õppimisele.) Tõsine huvi tekkis Reil kriminoloogia vastu, just sel ajal oli Lombroso teooria väga populaarne ja Rei õppis itaalia keelt. Kindlasti oli tal ka maailmavaatelisi otsinguid, kui näiteks Viktor Kingissepp liitus kohe bolðevikega, siis mõnedel oli kõhklusi enda määratlemisega.
Parteitööd mõjutasid sagedased tülid enamlaste ja vähemlaste vahel, enamlaste võimuhaaramine parteis ja tüli ajalehe pärast, nii andis August Rei välja 7 numbrit ajalehte Punane Lipp, märkides politsei eksitamiseks – või õigemini naljaviluks – trükkimiskohana „Vaba Eesti trükikoda, London, Canal Road 40”. Peagi järgnes politsei poolt seitse läbiotsimist, et salatrükikoda leida – ning mõistagi ei läinud politseinikud mitte Londonisse.
1911. aastal lõpetas August Rei Peterburi ülikooli. Aastatel 1912–1913 oli ta vabatahtlikuna sõjaväes. Kõrgharidusega noormees võis valida teenimise relvaliigi ja koha: ta valis suurtükiväe, sest seal on vaja matemaatikat, ja teenistuskohaks Soome, Turu linna, et õppida tundma Soomet ja soomlasi. Tõsi, ta tahtis teenida Helsingis, aga seal polnud kohta. Rei suurtükipatarei komandör oli leitnant Eugen Rodziezicz, poolakas, kellest sai 1919. aastal Poola suurtükiväe ülem ja kelle abikaasaga August Rei 1940. aastal Stockholmis juhuslikult kohtus – ta oli pääsenud sakslaste küüsist. 1913. aastal ülendati August Rei teenistuse lõpul lipnikuks.
1913. aastal tuli August Rei tagasi kodumaale ja asus samal aastal advokaadina tööle Viljandis. Tema tulek Viljandisse äratas tähelepanu, sellest oli kohalikus lehes mitu korda juttu. Rei valis oma töökohaks vaikse Viljandi kartuse tõttu, et 1905.–1906. aasta ja Tallinn on võimudel ikka veel meeles.
Viljandis sai Rei töötada seitse kuud, siis kutsuti ta kaheks kuuks sõjaväelaagrisse õppustele. Seal saadi teada sõja puhkemisest, peagi paisus see I maailmasõjaks. Korraks sai Rei veel tagasi Viljandisse, siis tuli korraldus sõita Luugasse ja sealt edasi Petrogradi.
Nii algas August Rei sõjamehetee: algul ehitati suurtükipatareisid Petrogradi kaitseks. 1915–1916 sai selgeks, et pigem ohustavad linna Saksa lennukid ja õhulaevad ning siis ehitati linna ümbrusesse õhutõrjepatareisid. Märtsis 1916 sai August Rei 30-aastaseks, alluvad kinkisid talle sel puhul suure nikeldatud samovari, mis veel aastaid hiljem oli alles Reide peres.
Et harjutada lennukite tulistamist, selleks komandeeriti August Rei 1917. a märtsis Daugava jõe äärde Kruspilsi linnakese juurde, sinna, kus parajasti oli rinne. Just siin sai ta oma lahinguristsed, tulistades suurtükkidest Saksa lennukeid.
1917. aasta oli aga murranguline: levisid kuuldused eestlaste koondamisest ühte rahvusväeosasse. August Rei valiti Daugava ääres sõjameeste koosolekul üheks eesti sõjameeste saadikuks. Nii tuli Rei 1917. a suvel Tallinna, kus ta valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimeheks, esimeheks valiti Konstantin Päts. Siin puutusid nad vististi esmakordselt kokku. Võib siis öelda, et August Reil on teened eesti sõjameeste koondamisel rahvusväeosadesse 1917. a. Korraks läks ta tagasi rindele, seal oli Vene vägedes märgata aina suurenevat laostumist. August Rei jättis hüvasti oma sõjakaaslastega ja pühendus edaspidi Eesti poliitikale.

tagasi lehekülje algusesse



AUGUST REI PAGULASENA ROOTSIS

Enno Penno

13. juulikuu päeval 1940. aastal astus viimane Eesti Vabariigi saadik Moskvas, kes pidi olema teel Moskvast Tallinna, Riia lennuväljal hoopis Stockholmi lennukisse, taskus Rootsi viisa, mille oli talle andnud tema Rootsi kolleeg. Nii algas August Rei Rootsi-periood, mis kestis tema surmani 1963. aastal.
August Rei rakendus põgenikuna algusest peale võitlusse Eesti vabaduse taastamiseks. Juba 24. juulil anti Rootsi välisministri asetäitjale K. G. Westmanile üle noot, mis oli inspireeritud Rei poolt ja milles Rootsi valitsust paluti mitte tunnustada neid muudatusi Eesti rahvusvahelises asendis, mis Punaväe tääkide surve all jämeda pettusega, vägivalla ja lepingute ning seaduste rikkumisega oli toime pandud. Alates 25. septembrist samal aastal oli Rei Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni liige.
Esimeseks teadaolevaks pikemaks ülevaateks olukorrast Balti riikides on Rei koostatud exposé „Have the Baltic Countries Voluntarily Renounced Their Freedom?“, mis 1943. aasta oktoobris esitati mitmete riikide valitsustele ja aasta hiljem trükiti New Yorgis.
Igapäevast leiba teenis August Rei Stockholmi ülikooli juures arhiiviassistendina.
Ka Therese Rei põgenes koos abikaasaga. Saksa okupatsiooni ajal detsembris 1943 aga õnnestus Reidel saada nende viieaastane tütar Hilja Eestist Rootsi. Hilja Rei õppis psühhiaatriks, ta elab Uppsalas.
Rootsi hakkas tulema rohkem ja rohkem põgenikke. Rei oli Eesti Abistamisorganisatsiooni esimees 1940–1944, see organisatsioon korraldas koos Eesti Komiteega paate, kütust ja muud selleks, et aidata kaasa suurele põgenemisele kodumaalt 1944. aastal.
Arvukas eestlaskond võimaldas luua organisatsioone ka välispoliitiliseks tegevuseks. Eesti Rahvusfond kogus kaasmaalastelt raha ja andis selle abil välja kirjandust, milles valgustati meie küsimust maailmas. August Rei oli Rahvusfondi esimene esimees.
Eesti poliitilised erakonnad organiseerusid kiiresti. Sotsiaaldemokraatide – Eesti Sotsialistliku Partei nimekaim vabariigiaegne esimees August Rei partei uuesti loomisest osa ei võtnud. Ta oli siis kõrges vanuses ja pidas end ka pagulaspoliitikuna riigimeheks üle parteipiiride.
1947. aastal moodustasid erakonnad katusorganisatsiooni Eesti Rahvusnõukogu. Selle presiidiumi kuulusid need Otto Tiefi valitsuse ministrid, kel oli õnnestunud jõuda Rootsi: August Rei (kes oli Rahvusnõukogu esimeheks oma surmani), Rudolf Penno ja Johannes Klesment. Juba eelmisel, 1946. aastal oli suuremaks aktsiooniks kõigi eesti poliitiliste ringkondade ja avaliku elu tegelaste pöördumine Pariisi Rahukonverentsi poole märgukirjadega eesti kirikute, kirjanike, kujutavkunstnike, teatri- ja muusikategelaste ning poliitikategelaste poolt.
Aastatel 1948–1962 osales Rei 35-l konverentsil ja välisaktsioonis. Näiteks pidas ta suhete tihendamiseks Vatikaniga pikemaid läbirääkimisi Vatikani funktsionääridega, mille hulka kuulus ka vastuvõtt paavsti poolt. Loodud kontakte kasutati esmajoones meie okupeeritud maa ja rahva olukorra selgitamiseks valitsuste juures ja avalikkuse teavitamiseks. Aga kontaktid olid kasulikud ka selleks, et näiteks parandada sõjainvaliidide olukorda Saksamaal dp-laagrites.
Kevadpoolaastal 1957 oli August Rei koos Arvo Hormiga 71-päevasel ringreisil USA-s ja Kanadas, reisi pikkus oli 29 000 km. Selle kestel peeti 8 pressikonverentsi, 10 ettekannet, 3 raadio- ja TV-esinemist Ameerika ning Kanada jaamades ning 3 esinemist Voice of America´s. Eestlasist koosnevaile auditooriumeile esineti 7 linnas – kokku 14 korda umbes 1 100 kuulajale. Ameeriklastega oli kohtumisi 118 korral. USA Saadikutekoja Ameerika-vastase Tegevuse Uurimise Komitee ees andis August Rei tunnistuse, mis publitseeriti eriväljaandena.
August Rei oli Otto Tiefi valitsuse vanim liige peale Uluotsa surma 1945. aastal. Tema õlgadel lasus anastatud Eesti kui juriidilise riigi järjepidevuse hoidmine. Kuna pagulus muutus pikemaks ja sõja lõpp ei toonud meile mingit lahendust, tekkis vajadus moodustada valitsus eksiilis. Poleemika selle ümber oli intensiivne, põhiseadus nägi ette ka teist võimalust valimiskogu näol, kes valiks presidendi, kui presidenti normaalses korras ei saa valida. Valimiskogu täiskoosseisu polnud aga võimalik kokku saada, sest inimestevahelised suhted muutusid teravaiks nii isiklikel kui ka poliitilistel põhjustel. Põhjalikult on sellest kirjutanud Enn Nõu ajakirjas Akadeemia ja koguteoses „Tõotan jääda ustavaks ... Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992“.
12. jaanuaril 1953 nimetas August Rei Oslos Eesti Vabariigi peaministrina presidendi ülesannetes Eesti Vabariigi valitsuse, mille peaministri asetäitjaks sai Johannes Sikkar. Oslos toimumise põhjuseks oli asjaolu, et Rootsi lubas asüüli vaid eeldusel, et loobume poliitilisest tegevusest. Tegelikult oli Rootsi valitsus teadlik meie valitsuse tegevusest, aga ei teinud sellest numbrit. 1. jaanuaril 1962 sai Aleksander Warma pärast Sikkari surma August Rei nimetatud valitsuses Johannes Sikkari järglaseks peaministri asetäitjana. Warma valitsusse kuulusin ka mina. 29. märtsil 1963 suri August Rei. Tema asemele asus vanema liikme liini pidi Aleksander Warma. Järjepidevust said nii hoida ka järgnevad peaministrid, kes olid presidendi ülesannetes, kui nad surid või ei saanud tervislikel põhjustel oma ametit pidada. Nõnda kestis Eesti Vabariigi valitsus eksiilis kuni 1992. aastani, mil Heinrich Mark sümboolselt andis oma ameti üle uuesti vabas Eestis valitud presidendile Lennart Merile.
Olen jätnud oma kõne lõppu ehk kõige püsivama, mida August Rei on meile pärandanud – tema publitsistika.
Eespool nimetatud „Have the Baltic Countries Voluntarily Renounced Their Freedom?“ (1944) ilmus ka rootsi keeles „Ha de baltiska folken självmant avstått från sin nationella frihet?“. Samal aastal ilmusid „The fate of religion and church under Soviet rule in Estonia 1940–1941“ (ka rootsi keeles) ja „Balticum och Sovjetunionens säkerht“ („Baltikum ja Nõukogude Liidu julgeolek“). Londonis ilmus 1946. aastal „Have the Small Nations a Right to Freedom and Independence?“. Ingliskeelseid publikatsioone oli veel mitu: „Soviet Deportations in Estonia“; „Communism as I experienced it“; „The Soviets’ hunt for uranium in Estonia“; „Occupied Estonia“. Rei koostas teosed „Nazi-Soviet Conspiracy and the Baltic States“ ning „Diplomatic Documents and other Evidence“. Oma elust kirjutas ta raamatus „Mälestusi tormiselt teelt“ (1961). Peale August Rei surma ilmus Rootsis kapitaalne teos „The Drama of the Baltic Peoples“, mis tuli välja ka kordustrükis.
August Rei andis ka oma elu viimasel perioodil tõhusa panuse Eesti heaks, mida saab võrrelda Vabadussõja-aegse panusega. Vahe oli vaid selles, et Rei ei jõudnud oma eluajal selle tegevuse vilja näha.

tagasi lehekülje algusesse



TAURI HÜTI kõne Konstantin Pätsi haual 22. veebruaril 2008

Kallid presidendi hauale kogunenud!

Homme on meie vabariigi esimese presidendi sünnipäev ning ülehomme Eesti Vabariigi 90 aasta juubel! Need on rõõmu ja pidustuste päevad, kuid üle kõige päevad, mida me oma südames kanname. Samas ei tuleks vabariigi aastapäeva võtta kui ainult üht suurt ülemeelikut tralli, vaid põhjust pikemalt mõelda riigi tuleviku ja enda panuse üle selles.
Olles Eesti Vabariigi kodanik ja mitte elades kellegi okupatsiooni ning rõhumise all, tundes oma hinges vabadust, on minul siin riigis tõeliselt hea meel elada! Mõelge korraks sellele, kui vähe on viimase 800 aasta jooksul olnud neid aastaid, kui eestlased saavad austada ja mälestada enda suurmehi ise, vaba ja uhke rahvana.
Oma 1935. aasta 23. veebruari kõnes tõi riigivanem Konstantin Päts väga tabava võrdluse vabaduse kohta: “Vabadus ei ole elevant, kes läheb portselanipoodi ja seal kõik purustab, vaid vabadus on kui õrn kuldehe, mis ilustab naise kaela, kuid millega ei saa kaunistada karvast kaameli kaela.” Meie vabadust tuleb hoida ja kaitsta, kuid ennekõike tuleb seda osata hinnata! Meie vabaduse eest on valatud meie endi verd ja seda ei tohiks me mingil juhul unustada.
Presidendisuguste meeste võitlus ja visadus ning raske saatus olgu meil meeles ka tänasel päeval ning iial ei tohi võtta vabadust iseenesestmõistetavana.
Tänagi on maailmas taas pead tõstmas imperialistlikud meeleolud, oma tumedaid ambitsioone ei üritatagi enam varjata diplomaatilise korrektsuse taha, tänagi näeme maailmas soovi jõujooni ümber jagada. Seepärast peame täna rohkem kui kunagi varem hoiduma laisast rahulolust saavutatuga ning mõistma ebamugavat tõsiasja, et vabadusvõitlus, võitlus olemasolu ja enesemääramise eest ei lõppe vabaduse saavutamisega, vaid on kestev ja vaevanõudev protsess, milles väikerahvas peab osalema kõigi oma liikmete ühise nõu, pühendumuse ja meelekindlusega.
Minul ja ülejäänud 400-l mehel üle maailma on suur au kanda sama värvikombinatsiooniga teklit, mida kandis meie esimene president! Tänan korporatsioon Fraternitas Estica nimel kõiki samade aadete kandjaid ja soovin kõigile head peatset vabariigi aastapäeva!
Oma kõne tahaksin lõpetada samamoodi, nagu seda tegi Konstantin Päts 24. veebruaril 1939. aastal: „Meie aastapäeva pühal soovin mina meie sõduritele, meie rahvale, meie riigile kõige paremat tulevikku, sest ei ole meil kallimat kui meie vaba, eneste vere ja ohvritega loodud riik, temale pühendame ka tuleval aastal oma parimad tunded ja toome temale oma parema tarkuse vilja.”

tagasi lehekülje algusesse



MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne Eesti riigivanemate mälestuseks Tallinna piiskoplikus Toomkirikus 22. septembril 2006

HEAD KIRIKULISED!

Täna, 22. septembril 62 aastat tagasi kõrvaldati siin Toompeal Pika Hermanni tornist sinimustvalge Eesti Vabariigi lipp. Algas viis aastakümmet väldanud Eesti elu võõra võimu meelevallas. See oli aeg, mil sinimustvalge lipu kasutamine oli valju karistuse ähvardusel keelatud.
Sinimustvalge lipp ei kuulu maailma kõige vanemate lippude hulka. Siiski on ta enamiku maailma riigilippudega võrreldes üsna vana. Sinimustvalge pühitseti Otepääl 122 aastat tagasi. Kolmandiku sellest ajast on eesti rahvas võinud oma lippu vabalt heisata: 22 aastat esimesel Eesti ajal, 15 aastat nüüdsel Eesti ajal, mis teeb kokku 37 aastat. Kui lisame siia juurde üleminekuaastad 1905, 1917, samuti 1988–1991, saame ühtekokku ümmarguselt 40 aastat või pisut peale selle. See on üsna täpselt kolmandik Eesti lipu 122-aastasest east.
Sinimustvalge on niisiis olnud eesti rahva tõelisus. Aga kaks korda kauem – tervelt 80 aastat – on sinimustvalge olnud Eesti unistus. Sinimustvalge on õigupoolest sama vana kui unistus Eesti riigist, mil Luuletaja kirjutas prohvetlikud read: “Aga ükskord on Eesti riik!”
Esialgu tundus mõte Eesti riigist utoopiline. Seega mitte tõsiselt võetav. Ent murranguline 1905. aasta muutis kõik, eesti rahva teadvuses leidis aset sügav pööre. Emakeelne keskharidus, kõrgtasemele kerkinud kirjandus, kunst, muusika, teater, oma esimene poliitiline erakond – need olid tõhusad sammud peremeesrahvaks saamise teel. Edasi oli kõik ainult aja ja juhuse küsimus.
Juhus ei lasknud end kaua oodata. I maailmasõda laastas vastastikku kaks impeeriumi, kellest meie saatus kõige rohkem olenes. Ja kui mõlemad keisririigid järjestikku kokku varisesid, tuli tekkinud sõjaline ja poliitiline tühik kiiresti täita eesti sisuga. Just seda meie toonased tunglakandjad tegidki, kuulutades 24. veebruaril 1918 välja Eesti Vabariigi. Ime oli sündinud! Ja täna on meil põhjust paljusid nendest tunglakandjatest nime pidi nimetada.
Imed sünnivad aruharva. Ent tavaliselt nad ei kesta kaua. Nõnda ka toona. Vastsündinud riiki tuli kohe elu hinnaga kaitsta. Ja alles siis, kui ka see võimatuna näiv ülesanne oli õnnestunud, võis Eesti Vabariik end tegelikkuses kehtestada.
Järgnes kaks aastakümmet ülesehitustööd, milles oli palju sarnast meie tänaste pingutustega. Oli sarnast majanduslikus edenemises, oli sarnast poliitilises kultuuris. Oli sarnast kriisideski. Ent lõpp tuli väga äkki.
1939. aasta oktoobris oleks võinud aset leida Eesti sangarlik Sügissõda Nõukogude Liidu vastu, mida oleks tegevusetult pealt vaadanud Soome ja isegi Läti. Kuni järjekord oleks nende kätte jõudnud. Stalin teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa.
Selle asemel, et oma tagantjärele tarkuses teha kibedaid etteheiteid Eesti tookordse poliitilise juhtkonna otsusele püüda aega võita, küsigem pigem: miks oli demokraatlik Euroopa nii lühinägelik ja kõlbeliselt rabe. Miks elasid Euroopa vabad rahvad nii tugevasti küüned oma poole? Miks ei osatud juba kümme aastat varem – 1929. aastal – ohtude vastu valmistuda? Miks ei kulutanud Eestigi juba siis riigikaitsele otsustavalt rohkem?
Täna on seda lihtne küsida, aga kes suudab suure majanduskriisi olukorras mõtelda kahuritele ja tankidele? Kas 21. sajandi Eesti riigipead saavad olla kindlad, et nad teevad ainult õigeid otsuseid, mida nende lapselapsed aastakümnete pärast ei vaidlusta? Meie ülesanne on ennekõike siiski tehtut mõista ja alles seejärel – võimalust ja tahtmist mööda – hukka mõista.
Nii peame ka mõistma toonaste terroristide küüsi langenud inimeste katset üritada aega võita. Ja tegutseda jõuliselt siis, kui õnnestumise väljavaated on paremad. Nõnda tuligi Eestil pealahing lüüa hoopis viis aastat hiljem – 1944. aastal. Edasi polnud seda enam kusagile lükata. Jääda käed rüpes istuma olnuks moraalselt laastav – ja häving oleks järgnenud ikka. Seda oli üksainus aasta 1940. aasta suvest 1941. aasta suveni veenvalt tõestanud.
Niisiis tuli sõdida. Küll väga ebameeldiva “liitlasega”, ent paremat polnud kusagilt võtta – kui Soome välja arvata. Ent kõik mehed ei saanud Soome põgeneda – ja Soomes ei saanuks Eesti piire kaitsta. Sõditi Eestis Eesti Vabariigi nimel ja Eesti Vabariigi kutsel, olgugi Saksa kuues. Kasutati vaenlase nr 2 relvi, et takistada vaenlast nr 1.
Asjaolu, et valdav enamus eesti rahvast ja eesti sõdureist võitles II maailmasõjas Eesti kodanikena Eesti huvides, tuleneb lihtsast tõsiasjast: õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. Kuigi Eesti Vabariik 17. juunil 1940 sõjaliselt okupeeriti, olid kõik sellele järgnenud Eesti Vabariigi nimel antud õigusaktid algusest peale õigustühised. Eesti Vabariik kestis de jure katkematult üle poole sajandi – kuni ta hakkas taas toimima ka de facto.
Siiski langeb 1944. aasta sügisesse lühikene, ent sangarlik episood, mil Eesti Vabariik toimis kahe okupatsiooni vahel ka de facto. Otto Tiefi valitsus pidas oma esimese ametliku istungi Tallinnas 18. septembril ja viimase istungi Läänemaal Põgari palvemajas just 22. septembril. Valitsusele allunud soomepoisid, samuti Pitka-poisid andsid tuld ka vaenlase nr 2 pihta. Vaenlasel nr 2 oli vesi ahjus, ent sellegipoolest ei tahtnud ta midagi teada Eesti Vabariigist.
Niisiis polnud Eesti Vabariik II maailmasõjas Saksa riigi liitlane, vaid deklareeris oma neutraliteeti. Üksnes sõjalised tõsiasjad ja huvide osaline kokkulangevus tegid eestlastest ja sakslastest relvavennad, ent mitte liitlased. Ka soomlased ja sakslased polnud liitlased. Nemadki olid üksnes relvavennad, kuna sõdisid ühise vaenlase vastu.
22. september 1944 oli murrangupäev Eesti ajaloos. Sealt alates jätkus vastupanu Nõukogude okupatsioonile kõige erinevamates vormides – alguses relvavõitlusena Eesti metsades, seejärel passiivse vastupanuna argielus kuni nõndanimetatud Laulva revolutsioonini.
Eriline koht poole sajandi pikkuses vastupanus kuulub välisvõitlusele. De jure eksisteerinud Eesti Vabariigil säilisid mitmed diplomaatilised esindused, mis leidsid asukohamaa valitsuste tunnustust. Nood ruutmeetrid Eesti Vabariigi pinda, mis olid ehitud sinimustvalge lipuga, kujutasid endast okupeerimata Eesti Vabariiki de facto.
Sama oluline on, et paguluses jätkas tegevust ka Vabariigi Valitsus, millele Saksa okupatsiooni lõpupäevil oli aluse pannud peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots. Jutt on Otto Tiefi valitsuse järglastest võõrsil. Professor Uluotsale järgnesid uued riigipea kohusetäitjad, kes nimetasid ametisse uusi Vabariigi Valitsusi. Sellisel järjepidevusel oli suur õiguslik ja moraalne tähendus, mis oluliselt kergendas lõputuna tunduvat vabadusvõitlust. Kuni ankrumees Heinrich Mark 7. oktoobril 1992 astus vastvalitud VII Riigikogu ette ning siirdus sealt Kadriorgu teatepulka üle andma. Sest Eesti Vabariik oli saanud endale esimese sõjajärgse vabalt valitud riigipea.
Eestil on ühtekokku olnud 17 riigipead erinevate ametinimetustega – peaminister, riigivanem, Vabariigi President. Vaid üks nendest on surnud loomulikku surma – vaba mehena vabal maal. See ainus on endine Vabariigi President Lennart Meri, kes alles tänavu sängitati kodumaa mulda. Kuid isegi tema elu ei saanud tervenisti kulgeda vabaduses. Ta küüditati 12-aastase koolipoisina.
Kõik Lennart Meri eelkäijad riigipeana pidid kogema ülekohut ja ebaloomulikku eluloojangut. Tõsiasi, mis tervikuna peegeldab Eesti saatust. Nad surid kas mõrvari kuulist, nälja pigistusest vangilaagris või siis pagulase leiba süües, olles kodumaast jõuga lahutatud.
Riigipeade sellised ebaloomulikud saatused on üldjuhul võõrad Euroopa vabadele rahvastele. Nüüd oleme meiegi Euroopa vaba rahvas – ja vaba riik. Mälestuspäevadel oleme ühtaegu silmitsi mineviku ja tulevikuga. Kumb on tähtsam?
Peame ikka meeles pidama, et minevik ja tulevik on teineteisest lahutamatud. Nad on omavahel kokku seotud oleviku kaudu. Iga meie silmapilk muutub kiiresti minevikuks. Ja iga meie hingetõmme viib sammukese tuleviku poole. Me saame õnnelikud olla vaid ühel tingimusel: kui meie minevik ja tulevik on tasakaalus. Me saame õnnelikud olla vaid olevikus.

Kallid kirikulised!
Täna langetame pea Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birgi, Ants Piibu, Juhan Kuke, Friedrich Karl Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Teemanti, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warma, Tõnis Kinti ja Heinrich Marga mälestuse ees. Samuti mälestame oma eelmist riigipead Lennart Merit. Äsja üheskoos lauldud Mälestuslaulus kõlasid read: “Sa lepita kõik: meil lase hauasuust tõusta uut armastust!”
Igaüks täna mälestatavaist riigimeestest on suur ise viisi. Nad ei pruukinud kaugeltki kõiges omavahel nõustuda. Kuid neid ühendas üks ARMASTUS sinimustvalge lipu vastu. Armastuses oma maa ja rahva vastu kuulusid nad kõik ühte ja ainsasse jagamatusse EESTISSE.
Lootkem, soovigem ja palugem, et just nii on ka 21. sajandi Eestis!

tagasi lehekülje algusesse



MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliikme KÜLLO ARJAKA kõne Juhan Kuke mälestustahvli avamisel Tallinnas Nõmmel Õie tn 21 20. juunil 2006

AUSTATUD EESTI VABARIIGI PRESIDENT, LUGUPEETUD RIIGIVANEM JUHAN KUKE SUGULASED, HEAD KOHALVIIBIJAD LÄHEMALT JA KAUGEMALT!

Kes on Juhan Kukk? Usun, et siinviibijatele ei ole vaja meie suurmeeste ABCd tutvustada. Tõepoolest, Juhan Kukk kui 1918. a Eesti iseseisvuse manifesti üks koostajaid, 1920. aastate algul mitme valitsuse rahandusminister – rahaminister, nagu tookord öeldi – ja Eesti riigi rahanduse üks aluspanijaid, aga ka kaubandus- ja tööstusminister, 1921–1922. a Riigikogu esimees, 1922–1923. a riigivanem – see kõik on meile üldteada. Aga Juhan Kukk kui Eesti Tarvitajateühisuste Liidu rajaja ja ETK kauaaegne juht, Nõmme linna volikogu liige, lühemat aega Tartu ülikooli õppejõud ja pikemalt Balti Puuvillavabriku direktor, pangandustegelane ja ÜS Liivika liige – seegi peaks siinviibijatele teada olema.
Alustagem nimedest. Eesti nimede puhul võib vahel juhtuda nii, et nimel on mingi kindel tähendus, aga see tähendus ei taha klappida tema kandja iseloomuga. Nii oli vististi ka Juhan Kuke puhul.
Kukk on teatavasti prantslaste sümbol – kuulus Gallia kukk, pisut uhke ja kekutav. Juhan Kukk aga oli tasakaaluka olemisega, pigem vähese ja selge sõnaga, otsekohene ja avameelne. Asjalik mees, kes kaalutletult alustas oma tööd ja nii ka oma töö lõpetas – seega, Juhan Kukk oli pigem inglaslik tüüp. Tema 50. juubeli artiklites nenditi, et Juhan Kukele jagus inglaslikku common sense’i ehk siis tervet mõistust. Selle omaja on tavaliselt sõnaaher, aga kui ta midagi ütleb, siis on see õigel ajal, õiges sõnastuses ja õiges kohas. Kukk oli ta vaid ehk niipalju, et ta vahel pisut kokutas, vististi oli see kaasa sündinud.
Gümnaasiumi- ja üliõpilasaastatel ilmnesid Juhan Kukes need huvid, mis saatsid teda ka elus: huvi poliitika ja majanduse, konkreetselt just ühistegevuse vastu. Need olid Juhan Kukel head valikud ja mõlemas valdkonnas saavutas ta silmapaistvaid tulemusi.
Võib-olla saavutas tema nimi Eestis suurema tuntuse esmakordselt 1911. a, mil Põllutöölehte välja andnud toimkond otsustas muuta Ühistegevuslehe iseseisvaks ajakirjaks. Tugevnev ühistegevus nõudis oma ajakirja, Juhan Kukke peeti sobivaks peatoimetajaks. Tegevtoimetaja sulest tuli aastate jooksul palju artikleid, neist osa kõlab igati tänapäevaselt: nõuanded laenu- ja hoiuühisuste asutamiseks, hoiatused omakasupüüdlike vahendajate eest, moratooriumi mõiste ja selle kehtestamine jms. Siia juurde kuuluvad ka esimesed katsetused ühendada raha- ja vaimumaailma: 1913. aastasse jääb Gustav Suitsu ja Juhan Kuke ühine pöördumine meie rahaasutuste poole taotlusega tutvustada laiemalt kirjanduslikku rühmitust Noor-Eesti, anda välja abirahasid ja asutada Juhan Liivi nimeline abiraha. Nentigem, et ühistegevuse valdkonnas arendas Juhan Kukk end tippu: 1915. a asutati Ühistegevuse Edendamise selts, millest 1919. a kujunes Eesti Ühistegevuse Liit, Juhan Kukk oli selle nõukogu ees alates asutamisest 1919. aastal kuni 1930. aastani.
Aasta 1917 – Venemaa ja Eesti kihisevad ja käärivad, sündmused arenevad üha kiiremas tempos. Juhan Kukk tuleb poliitikasse, uue poliitilise jõuna tuleb esile Eesti Tööerakond. Nende määratlus poliitilisel skaalal: olla vasemal vanematest parempoolsetest kodanlikest parteidest ja olla paremal vanematest vasakpoolsetest sotsialistidest. Nii tekibki uuest erakonnast keskerakond, selles on ka Jüri Vilms, Otto Strandman, Ants Piip jt.
1917. a sügisel viivad enamlased läbi riigipöörde, Eesti Maapäev aetakse laiali, Maapäeva ja Maavalitsuse liikmeid hakatakse jälitama ja arreteerima. Nii toimus läbiotsimine ka Juhan Kuke korteris ja ta siirdus põranda alla. 1918. a algul saab selgeks, et Eestit on ohustamas Saksa väed, Eesti küsimus tuleb muuta rahvusvaheliseks. Jüri Jaakson, Ferdinand Peterson ja Juhan Kukk said ülesande koostada Eesti iseseisvuse manifest. Selle meie ajaloo vahest tähtsaima dokumendi põhiosa ongi kirjutanud Juhan Kukk. Manifest sai valmis ajavahemikus 5.–19. veebruar 1918, täpsemad asjaolud on küll teadmata. Juhan Kukk on ise meenutanud, et teksti osad olid kirjutatud eri lehtedele, et läbiotsimise puhul terviktekst punaste kätte ei satuks.
19. veebruaril 1918. aastal võttis Maapäeva Vanematenõukogu manifesti teksti vastu, lisades juurde, et Maapäev annab kolmeliikmelisele Eestimaa Päästmise Komiteele erakorralised volitused. Manifestist tehti mõned ärakirjad, et korraldada nende trükkimist – ühe eksemplari sai ka Juhan Kukk, kes pidi selle trükki korraldama Tallinnas.
Ööl vastu 24. veebruari kuuldi sadama poolt laevasuurtükkide tulistamist – punased põgenesid. Juhan Kukk liikus Kadriorust Päevalehe trükikotta, et viia sinna Iseseisvusmanifest. Nii võib teda pidada Eesti iseseisvuse arhitektiks, sest ta aitas koostada Eesti iseseisvuse manifesti, aga ta on ka Eesti iseseisvuse esimesi müüritöölisi, sest aitas korraldada selle manifesti trükkimist.
1918. a sügisest, ka raskel Vabadussõja ajal, on Juhan Kukk järjest mitmes valitsuses rahaminister, seda kuni 1920. a suveni. Sisuliselt tuli temal alustada Eesti rahandussüsteemi loomist ja seda ajal, mil Eesti riigikassas oli vaid 100 000 rbl Vene toitluskassast, mida oli unustatud siit kaasa viia. Kirjeldused Eesti rahandussüsteemi algusaegadest on üsna markantsed, alates sellest, kuidas rahaminister pühapäeva hommikupoolel ringi jooksis ja laenuraha otsis, et Soome vabatahtlikele palgaraha välja maksta. Ajalehes Vaba Maa ilmus Juhan Kuke 50. sünnipäeva artikkel: Juhan Kukk oli Asutavas Kogus ja I Riigikogus rahanduskomisjoni liige, sinna ei tahtnud keegi minna, sest “… seal olemine võttis inimesed tõsiseks. Maadlus sõjakuludega ja allakihutava margaga ei olnud mitte naljaasi”. Aga leht lisab juurde, et hiljem sai rahanduse komisjonist laat, kuhu kõik tahtsid minna, sest seal jagati riiklikke toetusi.
Just 1920. aastate algusse jäävad Juhan Kuke teened rahanduse korraldamisel ja osavõtt esimestest rahanduslastest kohtumistest Brüsselis, töö väliskaubanduse korraldamisel, kus otsustati, mida Eestist välja vedada: lina, telliskive, tsementi, metsa. Kaubanduse alal oli küsimuseks loobumine litsentside süsteemist ja üleminek vabakaubandusele.
1921. a novembrist kuni 1922. a novembrini oli Juhan Kukk Riigikogu esimees, sellesse aega jäi ka Riigikogu uue hoone avamine. 1922. a sügisel tõuseb ta riigivanemaks ja paneb kokku uue kabineti: Tööerakond, Rahvaerakond ja Põllumeestekogu, seega siis kesk- ja parempoolsed jõud. See valitsus kaua ei püsinud ega ei saanudki püsida, sest 1923. a mais toimusid II Riigikogu valimised, kuu aega enne seda oli äge valimiskampaania ning kaks kuud hiljem, kuni 1923. a suveni tuli vegeteerida nn varjusurmavalitsusena, sest asemele tuleva valitsuse formeerimine toimus erakordselt aeglaselt.
Täna on pea võimatu hinnata toimunu psühholoogilist tausta ja kaalutlusi, igal juhul tegi Juhan Kukk järgnevalt üsna äkilise pöörde, eemaldudes poliitikast ja minnes tagasi ühistegevusse, rahandusse ja majandusse. Nii on ta tagasi vana armastuse juures, töötades kaks järgmist aastat Eesti Panga direktorina, siis aga ETK direktorina, olles paralleelselt ka väikese Nõmme Majaomanike Panga esimees. Juhan Kukk tõi selle panga läbi 1930. aastate majanduskriisist, mil paljud pangad varisesid kokku – eks seegi näitab tema rahandusalast osavust.
Tema rahuliku elu viimane aastakümme oli üsna stabiilne. 1931–1940 oli Juhan Kukk tegev kodumaises tekstiilitööstuses: Kreenholm-Balti direktor, pikemalt Balti Puuvillavabriku direktor. 1933–1934 üritas J. Kukk tulla tagasi poliitikasse, ent need katsed ebaõnnestusid. Ta oli jätkuvalt tegev majanduses, aga ka spordielu korraldamisel: aastatel 1929–1940 oli ta Eesti Suusaklubi esimees, 1938. a sai temast vastasutatud Eesti Kergejõustiku Liidu esimees.

Head kuulajad!

Viimane artikkel Juhan Kuke sulest nägi ilmavalgust 1940. a 11. aprillil. See käsitles Eesti tekstiilitööstuse muresid käimasoleva sõja aegadel. Ameerikast ostetud viimased 800 t puuvilla olid küll uputatud, ent sellele vaatamata oli toorainet tehastele varutud ca üheks aastaks. Vaatamata tarne- ja tururaskustele vabrikud töötasid, küll osalise tööajaga.
Vaid pool aastat hiljem oli kõik teisiti – Eesti riik oli kadunud, võõrvõim aga agaralt tegutsemas. Juhan Kukk arreteeriti 16. oktoobril 1940 oma kodus, siinsamas Nõmmel Õie tänavas. Tribunal tegi oma otsuse Eesti teeneka riigitegelase saatuse osas 8. märtsil 1941, mõistes talle 8 aastat vangilaagrit. Neid aastaid peagi alanud sõjaaegsetes ülirasketes vangilaagrioludes enam kui 55aastane mees mõistagi vastu ei pidanud. Juhan Kukk suri 4. detsembril 1942. aastal Venemaal Arhangelski oblastis Kargopollagi ühes vangilaagris.

tagasi lehekülje algusesse